Mitte ainult Tallinna linnaplaneeringus ei valitse avaliku ruumi ja roheluse taandumine, väidab Juku-Kalle Raid. See juhtub kõikjal üle Eesti, ehkki Tallinn näitab oma jõledate lahendustega eeskuju. Iga vaba plats või park ajab mingil seltskonnal käed lausa haiglaselt sügelema.
Mingil moel meenutab ajudeta arhitektuuriline sagimine Tallinnas stalinismi. Ärge saage valesti aru. Kedagi maha ei lasta ja ei küüditata, aga paar sarnasust torkavad silma ikka. Nendeks on monumendid ja ehitusalane suurushullustus.
Kas väike hingamisruum kohe häirib?
Juba aastaid jamatakse pealinnas mingi totra asendustegevusega: ühest küljest räägime rohelisemast ja avatumast linnaruumist, aga teisest küljest toimub kõik täpselt vastupidises suunas.
Pehme mula taustal topitakse igale poole lollakaid mälestusmärke ning üritatakse kinni ehitada viimane kui veel säilinud haljasala. Kõige nõmedamaks näiteks on hetkel jabur nüri surumine rahvusooper Estonia juurdeehituse asjus. No mida kuradit on vaja Tammsaare parki järjekordset proportsioonist väljas kolakat? Kas Tallinnas on tõesti liiga palju väljakuid ja vaba ruumi?
Just alles tassiti Estonia taha Konstantin Pätsi justkui hiiglaste jaoks toodetud jalgpallilaadne pea, täiesti stalinistlikku mõttelaadi kandev üllitis, nüüd aga on uuesti ergastunud vahva mõte paigutada Estonia tagakülje ja Pärnu maantee vahele ei midagi muud kui hiiglaslik suitsupakk. Või kingakarp.
Pehme mula taustal topitakse igale poole lollakaid mälestusmärke ning üritatakse kinni ehitada viimane kui veel säilinud haljasala.
Samuti stalinistlik arusaam, kus «vana peab taanduma uue ees», kus «ehitusel helisevad talad ning kerkivad enneolematud gigantsed hooned». Ning kus kvaliteetse linnaruumi põhinäitajateks on kõrghooned ja suitsevad korstnad.
Tegelikult pole see kõige ägedam viis elukeskkonna kujundamiseks.