/nginx/o/2021/11/01/14177468t1hc12e.jpg)
«Siis, kui sain teada, et tuleb uputus, hakkasid mu käed ja jalad värisema. Olin väga närvis,» tunnistab koos pojaga Jēkabpilsi üleujutuse eest koolimajja varjunud Rita. «Kutsusin politsei ja kolisin koos lapsega kooli.»
Möödunud nädalal tõusis Daugava jõe veetase niivõrd kõrgele, et see hakkas Jēkabpilsi linna jõekaldaäärseid majapidamisi üsna suurel kiirusel enda alla matma. Kohaliku meedia ja elanike sõnul nähti viimati nii suurt uputust aastal 1981, kui veetase oli veel vaid viis sentimeetrit kõrgem.
Linnast asuti aga inimesi evakueerima juba siis, kui vesi polnud hakanud veel pahandust tegema. «Lihtsalt jälgisime, kuidas veetase muutub. Seal, kus oli kõige ohtlikum olukord, hakkas juba varakult evakuatsioon. Organiseerisime inimestele bussid ja leidsime kohti, kus elanikud saaksid vajadusel ööbida,» märkis Jēkabpilsi linnapea Raivis Ragainis. «Väga vähesed inimesed vajasid meie abi, enamik läks sugulaste juurde.»
/nginx/o/2023/01/17/15083799t1hf819.jpg)
«Me oleme küll üleujutustega harjunud, aga see oli erakorraline juhtum. Inimesed ei tahtnud kodudest lahkuda, arvasid, et kõige rohkem 20 sentimeetrit tuleb vett ja elavad üle, aga hetkeseisuga viisid päästjad ära umbes 34 inimest, meie kohtades ööbis umbes 50 inimest,» lisas Ragainis.
Loe ja vaata pikemat intervjuud linnapeaga SIIT.
Koos pojaga uputuse eest põgenenud Rita tunnistab, et lahkus kodunt suures kartuses. «Ma ehmatasin ära, selle pärast läksingi minema. Kartsin, et kui esimesel korrusel on uputus, siis ei saa ma kodunt välja. Ma oskan ujuda, aga laps mitte. Kutsusin politsei ja kolisin koos lapsega siia kooli,» sõnab Rita.
Rita ja ta võsuke suunati kohalikku kooli, kuhu oli varem kogunenud juba ka teisi inimesi. «Laupäeval oli jumala külm, esimesel ööl. Pärast toodi juba meile ka voodeid ja madratseid. Kord päevas saab süüa, duši alla saab ka minna, soe vesi on olemas. Pakutakse kohvi ja teed. Kõik on korras,» märgib kohalik ja ütleb, et on linna korraldusega seni väga rahule jäänud.
/nginx/o/2023/01/18/15085646t1h175c.jpg)
«Ma ise värisesin, arvasin, et on totaalne uputus juhul, kui tamm läheb katki. Siis, kui sain teada, et tuleb uputus, hakkasid mu käed ja jalad värisema. Olin väga närvis,» tunnistab naine. Niisiis haaraski ta kiirelt kodunt kaasa ravimid, dokumendid, mõned riided ja ka veidi toitu. «Panin kõik Supernetto poekotti. Kõige olulisem oli, et kõik isikut tõendavad dokumendid on kaasas.»
Varem pole naine sellist looduskatastroofi näinud. «Täielik kaos, arvasin, et maailm upub ja me kõik sureme ära,» tunnistab Rita.
Nüüd saab Rita vajadusel juba koju naasta. «Loen pidevalt meie Facebooki gruppi ja vaatan uudiseid. Just vaatasin, et vett enam ei ole, võin juba mureta tagasi koju sõita.»
Vaata pikemat intervjuud ning naise ja ta lapse elamistingimusi videost.