/nginx/o/2021/04/13/13726706t1h7b57.jpg)
Neil päevil toimunud väike sõjaväeline võimupööre on jäänud vajaliku tähelepanuta, sest on märk, mis võib mõõta temperatuuri Kremli võimukoridoridest laiemalt, kirjutab Toomas Kümmel. Seda näiliselt pisikest võimupööret võiks teisiti nimetada ka vürstide ja opritšnikute vastasseisuks, kui järgida vene ajaloolise poliitkultuuri järjepidevust. Sellist järjepidevust leida ei ole sugugi raske.
1547. aastal Venemaa eelkäija Moskoovia esimeseks tsaariks kroonitud Ivan IV Julm on maetud Peaingel Miikaeli katedraali Kremlis Moskvas. Just selles hauakirikus tehtud nukker propagandapilt Vladimir Putinist jõulujumalateenistusel peegeldab ilmekalt seda juhi jäägitut üksindust, mis valitseb tema hinges ebaõnnestunud sõja taustal, aga samuti püüet hoida tasakaalu mitte enam vürstide omavahelises võimuvõitluses, aga juba vürstide ja opritšnikute vahelist tasakaalu. Kes teab, võib-olla näitab see pilt üksikust Putinist Ivan IV Julma ja Rjurikute dünastia hauakirikus tulevastes ajalooõpikutes murdepunkti teel Moskoovia esimesest tsaarist viimase tsaarini Vene impeeriumi lõplikul lagunemisel.
Kes on opritšnikud ja kes vürstid? Vürstid on loomulikult Vene armee juhtkond eesotsas kindralstaabi ülema ja hübriidsõdade doktriini ühe autori Valeri Gerassimoviga. Armeekindral Gerassimovi tähelend Venemaa relvajõududes algas muuseas Eestis. Armeekindral Valeri Gerassimov juhatas 1993 kuni augustini 1994 Eestis paiknenud 144. kaardiväe laskurdiviisi polkovniku auastmes. Väeosa Eestist Venemaale Moskva sõjaväeringkonda lahkumise järel ülendati Gerassimov kindralmajoriks. 9. novembril 2012 määras president Putin ta Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülemaks. Kaitseministri äraolekul täidab kindralstaabi ülem ühtlasi tema kohuseid. Gerassimov tegi väejuhina karjääri Tšetšeenia sõdades ja planeeris sõjalist operatsiooni Süürias.
Just selles hauakirikus tehtud nukker propagandapilt Vladimir Putinist jõulujumalateenistusel peegeldab ilmekalt juhi «jäägitut üksindust».
Olles üle kümne aasta Venemaal kindral number üks, on Gerassimov enda ümber koondanud kindla ringkonna kokkuhoidvaid kõrgemaid sõjaväelasi.
Sellesse meeskonda tuleb lugeda ka ilma igasuguse sõjaväelise taustata kaitseminister Sergei Šoigu, kelle president Putin määras sellesse ametisse 6. novembril 2012, kolm päeva enne Gerassimovi ametisse määramist. Üks asi, mis neid sõjavürste ühendab, on muidugi korruptsioon ja varastamine, aga ka tsaari armust antud sõjaväelisest aadliseisusest kinnihoidmine. Mõlemale ühenduslülile tekkis oht seoses ebaõnnestumistega Ukraina sõjas, võib isegi öelda, et lausa eksistentsiaalne oht.
Juba alates eelmise aasta märtsi lõpust kuulsime igat masti poliitkommentaatorite analüüse sellest, kuidas Gerassimov ja Šoigu on langenud Putini ebasoosingusse. Kuude kaupa arutati, kas Gerassimov ja Šoigu üldse veel ongi oma ametis ja millal nad avalikult lahti lastakse. Oli ka teine vaatenurk, et Putinil on Gerassimovi ja Šoigut vaja hoida ainult ühel põhjusel – kui sõda on juba selgelt kaotatud, tuleb leida süüdlased, ja Putinile sobiksid kindralid nendeks süüdlasteks väga hästi. Tsaar ei saa ju sõja kaotamises ometi süüdi olla, ehkki välksõda Ukraina alistamiseks oli Putini isiklik plaan. Kes selles peaks kahtlema, vaadaku uuesti üle möödunud aasta veebruaris vahetult enne kallaletungi Ukrainale toimunud Venemaa julgeoleku nõukogu koosoleku salvestus.
Kas sõja ebaõnnestumises on süüdi vürstidest kindralid või tsaar Putin ise? Loomulikult ei saa Putin lasta sellisel küsimusel üldse tekkida. Vürstide vastu leidis ta rohu opritšninas. Kindralite peale tuli lahti lasta verekoerad. Nendeks valis Putin välja kuritegeliku minevikuga aferisti Sergei Prigožini, keda nimetatakse ka Putini kokaks, ja Tšetšeenia diktaatori, TikToki kangelase don-don Ramzan Kadõrovi. Samuti oli Putinil vaja leida uue põlvkonna kindraleid, kes talle Ukraina sõjas võidu toovad. Selleks valiti välja kindralpolkovnik Sergei Surovikin, kes on tsiviilelanikkonnavastaste sõjapidamisviiside tõttu Tšetšeenias ja Süürias pälvinud Süüria lihuniku ja Armaggedoni hüüdnime. Kohe ülendati Surovikin ka armeekindraliks.
Prigožinil ja Kadõrovil lubati avalikult väga vänges sõnakasutuses sõimata Gerassimovi ja Šoigut ning süüdistada neid sõjaväe paljaks varastamises ja saamatuses lahinguväljal. Armaggedon Surovikin määrati aga eelmise aasta 8. oktoobril Vene okupatsiooniarmee Ukraina väegrupeeringu ülemaks. Eelmist ülemat kindralpolkovnik Aleksander Lapinit sõimas see magus paarike Prigožin-Kadõrov samuti täiel rinnal.
Tapjatest, vägistajatest ja sarimõrvaritest said üleöö sõjakangelased. Vabadus on nende jaoks muidugi illusoorne auhind.
Kui veel enne Ukraina sõda oli Putini kokk Prigožin kaevanud kohtusse igaühe, kes avalikult seostas teda erapalgaarmeega Wagner, muutus eelmise aasta sügisest kõik. Venemaal hiiglaslikku laimu- ja valeuudiste tööstust omav Prigožin pani oma vabriku tööle enda kiitmiseks, Wagneri eesotsas geniaalse väejuhi kuju loomiseks. Prigožin leiutas ka geniaalse mooduse pealetungiks. Ta värbas Venemaa vanglatest vange oma Wagneri rünnakrühmadesse, vastutasuks lubati vabadust. Tapjatest, vägistajatest ja sarimõrvaritest said üleöö sõjakangelased. Vabadus on nende jaoks muidugi illusoorne auhind, sest vangidest ei ole kahju mitte kellelgi. Nii muutusid Wagneri pealetungid laibavirnadega palistatud surmatandriks.
Kadõrovi TikToki-väed on Ukrainas karistussalkade ülesannetes ja rinde eesliinile neid ei saadeta. Kõik kadõrovlaste kangelasteod on sisuliselt halvasti tehtud reklaamfilmid, millel tegelikkusega mitte mingit pistmist ei ole.
Prigožinit ja Kadõrovit liidab see, et nad ei ole erinevalt sõjavürstidest aadliseisus. Teed võimu tippu piirab ühel kuritegelik minevik ja teisel rahvus. Mõlemad valisid teise tee – lõid oma eraarmee.
Alles läinud sügisel sai eliit Venemaal aru, missugune jõud on omada eraarmeed. Eliit on aru saanud, et Venemaa kaotab selle sõja. Kõik nad kardavad seda, mis tuleb pärast seda. Arvestades Venemaa ajaloolist kogemust, tähendab sõja kaotamine smutat ja kodusõda, mis tähendab muidugi omandi ja varade täielikku ümberjagamist. Ning korraga hakkas Venemaal tekkima uusi eraarmeesid nagu seeni sügisese vihmaga: Štšit, Russitš, Patriot ja mis iganes kõlavad nimed neil kõigil on. Eraarmee loojate seas on Moskva kiriku patrioodist miljardär, kaitseminister Šoigu ise, Putini lähim võitluskaaslane Venemaa paljaks varastamisel, miljardär Gennadi Timtšenko jt. Kõik nad hakkasid valmistuma tulevaseks kodusõjaks Venemaal. Loomulikult ei ole saabuvas smutas kohta sõjakaotuse tsaarile. Parimal juhul leiab seltsimees Xi talle koha mõnes Hiina traditsioonilise meditsiini keskuse palatis.
Juhtuma hakkas läinud nädalal. Väike eelnev märk oli varem Ukrainas opritšnikute kriitika saatel väejuhi kohalt taandatud kindralpolkovnik Aleksander Lapini edutamine Vene relvajõudude maavägede staabiülemaks.
Ilmselt toimus kõik nii kiiresti, et isegi propagandistidele unustati saatmata suunis, mida uues olukorras rääkida.
Kolmapäeval, 11. jaanuaril tuli aga täieliku ootamatusena teade, et Vene okupatsiooniarmee Ukraina grupeeringu uueks ülemaks on määratud Gerassimov. Senine ülem Surovikin aga alandatud üheks kolmest Gerassimovi asetäitjaks armeekindral Oleg Saljukovi ja kindralpolkovnik Aleksei Kimi kõrval. Viimased kaks on Gerassimovi vanad võitluskaaslased. Kõige halenaljakama mulje jätsid selle taustal Venemaa telepropagandistid – ideoloogilise võitluse vürstid. Propagandistidel oli Prigožini, Kadõrovi ja Surovikini ülistamine juba kenasti sisse töötatud, nagu ka nende teatud kehaosa ülelakkumine, ja siis selline teade. Ilmselt toimus kõik nii kiiresti, et isegi propagandistidele unustati saatmata metoditška, mida uues olukorras rääkida.
Väga huvitav on kaadrimuudatuste taustal jälgida Soledari lahingute ametlikku kajastust Venemaal. Juba kolmapäeval teatas Prigožini pressiteenistus, et Soledar on vallutatud ja seda tegid eranditult Wagneri rünnakrühmad. Venemaa kaitseministeerium väitis aga vastupidist, et Soledar ei ole veel vallutatud ja rünnakutes osalevad armee dessantvägede üksused. Nii kestis see mitu päeva, kuni Putini ja Prigožini väidetava kohtumiseni Peterburis, mille järel kaitseministeerium teatas, et Soledari vallutamisel on mõningaid teeneid ka «Wagneri rünnakrühmade vabatahtlikel». Viimased Ukraina allikad räägivad sellest, et sisuliselt on Soledaris Wagneri rünnakrühmad ümber piiratud Vene regulaararmee üksustest ja nad ei lase wagnerlasi ukrainlaste tule alt välja. Selles kõiges on märke vürstide soovist wagnerlased utiliseerida, aga laiemalt paistavad esimesed kodusõja elemendid.
Saabuv smuta Venemaal näitab esimesi märke.