Kultuuriminister Piret Hartmanil oli sobimatu Ruuben Kaalep Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu postilt tagandada, kui ta Kaalepi sinna juba kord määras, arvab Juku-Kalle Raid. Minister ei peaks tegelema vangerdamisega ega alluma survele, vaid vastutama oma sammude eest.
Sotsid ei ole üldiselt mitte kõige selgroogsemad elukad Eesti poliitikamaastikul ja seda nukrat tõsiasja kordab uuesti äsjane juhtum lõimumisnõukoguga.
Meeldetuletuseks: kultuuriminister Piret Hartman määras Integratsiooni Sihtasutuse nõukokku EKRE esindajana Ruuben Kaalepi, mis oli iseenesest veider samm, arvestades, et eelmainitud kodanik pole silma paistnud just mitte kõige sõbralikuma suhtumise poolest Eesti rahvusvähemustesse.
Aga see selleks.
EKRE võib meeldida või mitte, aga sellises nõukogus on neil kindlasti oma seaduslik osalemise alus. Muuseas ulatub EKRE populaarsus umbes viiendiku kanti valimisealistest kodanikest, see on pjedestaal, millega sotsid väga kiidelda ei saa.
Ka siinkirjutaja usub, et Kaalepi märamine polnud võibolla kõige geniaalsem samm, ent kui minister allub siinkohal survele, milleks on juudi kogukonna esindaja avaldus, mis omakorda "väljandab muret" Kaalepi väljaütlemiste kohta, pole see ühele ministrile käitumisestiiliks siiski kohane. Siinkohal poleks pidanud tegutsema "tehtud-mõeldud" printsiibil, vaid kõigepealt mõtlema ja siis asja ette võtma. Kui aga kord Kaalep juba kord postile määrati, jätab Hartmani vangerdus üsna kesise mulje.
Kaalep jõudis pärast nõukogu liikmeks saamist kohe öelda (tsiteerin): "Võõra kõla ja sisuga integratsiooni asemele on vaja eestipärast lõimumist, mis keskenduks Eesti muinaspärandi, keele süvatasandi, vabadusvõitluse ja hõimutunde alalhoidmisele", mis pole ju iseenesest üldse vale. Integratsioon Eestis ei saa ega tohigi olla mõne muu rahva nägu, siililegi selge. Ja kui komistuskiviks on Kaalepi radikaalsus, siis pole vaja hakata tema nimetamise mõttega üldse mängimagi. Mitte kukkuda hiljem kultiveerima avalikul põllul hädaabivaledele sarnanevaid põhjendusi: oi, ma ei teadnud, et Ruuben on Riigikogu liige!
Üsna kurb, et muidu igati sümpaatne ja paljudest eeelnevatest kultuuriministritest pea jagu üle olev Piret Hartman näitab end esimest korda mõttetult nõrgast küljest: kui Kaalep kellelegi ei meeldi, pole siiski ühe või teise vähemusrahvuse esindaja asi hakata Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu asjus oma "õigust" taga ajama.
Me peame meeles pidama üht tõsiasja: Eesti oli esimene riik maailmas, kes juutidele kultuuriautonoomiat võimaldas; see 1920ndatest aastatest pärit põhimõte, et siinsetel rahvusvähemustel on igakülgsed võimalused oma kultuuri säilitada kehtib tänini.
Ja väga hea, et kehtib.
Nii ongi näiteks ka juutide vähemustel absoluutne õigus avaldada oma arvamust, küll aga pole absoluutselt soliidne ministri poolt esimese telefonikõne peale jalga võdistama hakata.
Sotside usaldusväärsust see juhtum ei tõsta, EKRE aga väljub siinsest "matšist" kindla võitjana. Ma väga loodan, et Piretil on võimalust tegeleda eesti kultuuriga ka pärast kevadisi valimisi, ent ilmselgelt kahandas ta hetkel ise oma võimalusi.
Väheke paanikat meenutavad vangerdused ei tule kasuks Eesti poliitikale tervikuna, kord juba tehtud otsuste eest peab oskama seista.
Isegi siis, kui äkki "mittemeeldivaks" osutunud erakonna ja tema esindaja pööningul töötab Mart Helme, kes võtab riigikogus sõna nagu parteikontori ehitusel põrutada saanud usbeki rahvalaulik ja mõmiseb puldis sellest ajast alates absoluutselt kõigest, mida öösel unes näeb.
Andku usbeki rahvalaulikud mulle andeks.
Aga EKRE ja Kaalepiga käituti sitasti, seda peab iga vähegi sirgelt mõtlev kodanik möönma. Enne kui kellelegi moraali lugema kukkuda ja vangerdama asuda, võiks mõtiskleda, kas seesama vangerdamine pole mitte stiil, mis normaalsesse poliitikasse ei mahu.
Juudid ega ükski teine vähemusrahvus ei puutu siinkohal üldse asjasse. Eestis võivad nad oma õigustele kindlad olla. Eriti siis, kui valitud poliitikutel jätkub selgroogu.