Venelaste (muidugi kaugeltki mitte kõigi venelaste, siin on tegu üldistusega) kombest pidada Venemaaks iga kohta, kus jalutab ringi mõni venelane, räägime täna spordi näitel. Sport on siiski ideoloogia, öelgu vene sportlased, mida nad tahavad, leiab Juku-Kalle Raid. Tegelikult on sporti alati propagandistlikel eesmärkidel kasutatud. Meie jalkamehed vene deržavistiga ühel fotol on vaid üks osake asjast.
Eesti jalgpallikoondise kahetsusväärsed jopskid, kes iseendalegi üllatuseks – umbes nii väideti – leidsid end ühe paduvene deržavistist Vene koondise asjapulga Karpiniga ühe foto pealt, oleks nagu suu midagi kõva täis võtnud. Kohe nii täis, et mingit mõistlikku juttu sealt ei kostnud, ainult suvaline lalin.
Muidugi, eks ta ole ühest küljest oma asi, kas kohtud putinisti, stalinisti, deržavisti või Karpiniga. Täitsa savi sellestki, et too Karpin on Baltikumist rääkides ühemõtteliselt teatanud, et igal pool, kuhu tema läheb, on Venemaa.
Vene «patrioodid» korrutavad kõikjal maailmas mõnuga: «Pоссия все, остальное ничто!» Elik meie keeli: Venemaa on kõik, ülejäänu eimiski.
Kui ka sellised pole enamuses, jätavad nad paratamatult külge märgi ka intelligentsetele rahvuskaaslastele.
Kõik maailma kuurordid on selliseid täis
Just selles Karpini lauses, et igal pool, kuhu tema astub, tunneb ta end kui Venemaal, peitubki osa venelikust ülbest ning kõiki muid alavääristavast käitumisest, mida vaba maailma inimesed eriti armastada ei taha.
Igaüks, kes on mõnda kuurorti sattunud, on nendega kokku puutunud: vene keeles lällav seltskond lihtsalt ei lase oma ajukesest läbi, et iga koht siin maamunal pole Venemaa.
Põhjusega. Sihukesi vene tölle luusib rahulikult ringi pooles ilmas, enne Venemaa kallaletungi Ukrainale oli neid muidugi märksa rohkem. Igaüks, kes on mõnda kuurorti sattunud, on nendega kokku puutunud: vene keeles lällav ja karjuv seltskond lihtsalt ei lase oma ajukesest läbi, et iga koht siin maamunal, kuhu astub räuskava venelase jalg, pole veel Venemaa.