Venelaste (muidugi kaugeltki mitte kõigi venelaste, siin on tegu üldistusega) kombest pidada Venemaaks iga kohta, kus jalutab ringi mõni venelane, räägime täna spordi näitel. Sport on siiski ideoloogia, öelgu vene sportlased, mida nad tahavad, leiab Juku-Kalle Raid. Tegelikult on sporti alati propagandistlikel eesmärkidel kasutatud. Meie jalkamehed vene deržavistiga ühel fotol on vaid üks osake asjast.
Eesti jalgpallikoondise kahetsusväärsed jopskid, kes iseendalegi üllatuseks – umbes nii väideti – leidsid end ühe paduvene deržavistist Vene koondise asjapulga Karpiniga ühe foto pealt, oleks nagu suu midagi kõva täis võtnud. Kohe nii täis, et mingit mõistlikku juttu sealt ei kostnud, ainult suvaline lalin.
Muidugi, eks ta ole ühest küljest oma asi, kas kohtud putinisti, stalinisti, deržavisti või Karpiniga. Täitsa savi sellestki, et too Karpin on Baltikumist rääkides ühemõtteliselt teatanud, et igal pool, kuhu tema läheb, on Venemaa.
Vene «patrioodid» korrutavad kõikjal maailmas mõnuga: «Pоссия все, остальное ничто!» Elik meie keeli: Venemaa on kõik, ülejäänu eimiski.
Kui ka sellised pole enamuses, jätavad nad paratamatult külge märgi ka intelligentsetele rahvuskaaslastele.
Just selles Karpini lauses, et igal pool, kuhu tema astub, tunneb ta end kui Venemaal, peitubki osa venelikust ülbest ning kõiki muid alavääristavast käitumisest, mida vaba maailma inimesed eriti armastada ei taha.
Igaüks, kes on mõnda kuurorti sattunud, on nendega kokku puutunud: vene keeles lällav seltskond lihtsalt ei lase oma ajukesest läbi, et iga koht siin maamunal pole Venemaa.
Põhjusega. Sihukesi vene tölle luusib rahulikult ringi pooles ilmas, enne Venemaa kallaletungi Ukrainale oli neid muidugi märksa rohkem. Igaüks, kes on mõnda kuurorti sattunud, on nendega kokku puutunud: vene keeles lällav ja karjuv seltskond lihtsalt ei lase oma ajukesest läbi, et iga koht siin maamunal, kuhu astub räuskava venelase jalg, pole veel Venemaa.
Isegi siis mitte, kui too vene mehike elab Žirinovski sütitavate sõnade järgi, mille kohaselt peab vene sõdur rahulduma reaalsusega alles siis, kui saab oma saabast pesta India ookeanis.
Tagasi spordi juurde, kus meie pallurid lohku tõmmanud Karpin, kes maailma Venemaaks peab, rahulikult ringi toimetab.
Naljakas loomulikult, kuidas muidu nii mehised ässad äkki plämmi vajusid, kui foto välja imbus. Nagu kiisupojad. Aivar Pohlak, kes jalutab tavaliselt ringi, näost peegeldumas sõna «matšo», oskas juhtunu koha pealt ainult iniseda ning midagi sõprusest pobiseda. Õige muidugi. Sõpruse üle ei saagi kohut mõista, isegi kui su sõber on lahkesti nõus toetama Putini vallutusretki naabermaadesse. Aga kas on ka sobilik esindada sel juhul Eestit?
Asi on tegelikult hoopis selles, et meie jalgpallitagujad näitasid kujukalt, kuidas sport on eelkõige propaganda. Udune vabandus kõikide jalkafännide ees stiilis «sorri, kui te ennast solvatuna tundsite» ei jäta mingit muud arusaamise võimalust.
Kui nõukogudemeelne deržavistist Karpin kõlbab sõbraks, jagatakse temaga ühte väärtusruumi. Muuseas, vabandustes polnud sõnagi sellest, et mõni fotole potsatanud jalgpallur ka oma kohtumise nõdrameelsusest aru oleks saanud. Ei. Kõigest: andke andeks, kui me teid solvasime. Sellest, et miski sportlase enda käitumises täiesti valesti läks – ei sõnagi.
Nüüd aga edasi. Mida päevake lähemale Venemaa alustatud sõja esimesele aastapäevale, seda enam kostab sportlaste maailmaleerist sõnu, et venkud tuleks uuesti võistlema lasta, et sport pole poliitika ja spordil pole riikidevaheliste sittade suhetega mingit pistmist.
No oodake, palun!
Hea veel, et ei karjatata nõukogude sportlase moodi: «Oo, sport, sa oled rahu!»
Tegelikult peaksid sportlased ja spordi ümber tiirlevad asjapulgad ja kildkonnad endale pähe raiuma, et sport oli, on ja jääb mõõduvõtmiseks. Mõõtu ei võta mitte ainult sportlased ise, vaid riigid. Enda omadele hoitakse pöialt, elatakse kaasa, vastane kirutakse maapõhja. Kui omadel midagi pekki läheb, tuleb kohtunik seebiks keeta jne.
Niisiis, sport on juba oma olemuselt poliitiline mäng. Tõsi küll, selles mõttes rahumeelne, et päriselt keegi surma ei saa. Aga see ei tähenda, et tegu poleks võistlushetkedel sama olukorraga kui sõjas: meie või nemad.
Rahumeelselt võib sõda mängida, igaüks on meist seda teinud – kes tatina metsa all, kes jalkat tagudes või suuska libistades. Ent võtta tippsporti tagasi seltskond, kes ei vaevugi varjama (parimal juhul) oma ükskõiksust oma riigi kuritegude suhtes, oleks absoluutselt haige akt.
Kui sport oleks rahu, siis ei tolgendaks meie jalgpallurid Karpiniga ühel pildil, ükski tüüp olümpiakomiteest ei veeretaks jutupunkti venelaste tagasilubamisest tippsporti.
Keegi ei kavatse lüüa laia lauaga kogu sportlaskonna või spordijälgijate pihta, andku palun andeks kõik need sportlased, kelle selg on sirge ja moraalne joon kindel. Kõigil sportlastel ja ala ametnikel on võimalus reaalsuses näidata, kuidas nad suhtuvad ühte agressorriiki. Siin ei ole paraku tegemist mingi koolikiusajaga, keda pole ilus mängu võtta. Tegemist on massimõrvari juhitud ning päris suures osas massimõrvaritest koosneva riigiga.
Kui sport oleks rahu, siis ei tolgendaks meie lollid jalgpallurid Karpiniga ühel pildil, ükski tüüp olümpiakomiteest ei veeretaks jutupunkti venelaste tagasilubamisest tippsporti.
Vähemalt mitte seni, kuni Venemaa oma sõda ei lõpeta. Ja laiemalt: venelased ei lõpeta oma käitumist stiilis «igal pool, kuhu astun mina, ongi Venemaa».