Franz Ferdinand "Tonight: Franz Ferdinand"

Franz Ferdinand "Tonight: Franz Ferdinand". Foto: Plaadi esikaas

Kepsakus võib ahastama panna, kui see kaasa ei haara. Tantsu-

indie

ilma eriliste silmuste ja nahaalsuseta, kohustusliku huilgamise ja tehtud reipusega paneb aastal 2009 õlgu kehitama.

Viis aastat tagasi olid lood teised. Punk-funk hakkas ammenduma ja üleüldse - mõni inimene ei tahtnud enam tantsida tantsumuusika, vaid roki järgi. Ainult kaks näidet aastast 2004: The Killersi "Hot Fuss" ja Franz Ferdinandi "Franz Ferdinand". Need on tantsuroki tipud, pulbitsemas mõnusalt süüdimatust energiast ja siiralt ülemeelikust bravuurist.

Franz Ferdinand oli Bänd. On muidugi siiamaani. Neli lahedat tüüpi suurepärase energiaga, pingutamata vaimukate laulusõnade ja gruuviva rock'n'roll'iga, mis on nii NENDE SAUND, et me ei vaevu enam kõiki Franzu allikaid kaardistama.

Eks osa sellest tule niikuinii 60ndate Briti neljaliikmelistest bändidest (uue plaadi kaanel on Franz-meeste imidž biitlite musta-ülikonna-päevade oma). See on ka loomulik, igal juhul on Ferdinandil oma kõla ja kaugeltki kõik 21. sajandi rokkbändid sellega uhkustada ei saa. Olgu, kui juba jutuks tuli, on ka hilisemaid viiteid kui 60ndad. Sparks või Gang Of Four näiteks.

Franz Ferdinandi teisest albumist "You Could Do It So Much Better" on möödas neli aastat. Ei olnud sel plaadil häda midagi, kuigi osa reaktsioonilisi kriitikuid kippus Franzu juba siis maha kandma. Mood on karm asi. Ainus, mida Franzu teisele plaadile ette heita sai, oli üllatusmomendi puudumine, aga selles polnud süüdi bänd.

Nüüd üritasid nad end muuta, samal ajal jääda oma liistude juurde. Esimesel plaadil oli bravuur nii suur, et mõttekohta ei jäänudki, nad lõid sarmiga. Kolmandat albumit kuulates tundub, et esimest korda oma karjääri jooksul nad TAHAVAD MEELDIDA. Varem nad lihtsalt meeldisid.

Identiteedikriis oli tunda juba sellest, et Franz katsetas plaati salvestama asudes Girls Aloudi produtsendiga. Ei sobinud. Lõpuks lepiti kokku Dan Careyga (Lily Allen, Kylie).
Plaaditegu võttis paar aastat, mis iseenesest on sümpaatne. Esimene materjal lendas üle parda, ei teagi, mis seal oli, aga bändi juht Alex Kapranos rääkis, et neil on rokist siiber ja nad loovad sündipõhist elektroonikaga vürtsitatud tantsupoppi.

Praegune album on siiski täpselt niisama reibas Franz-rokk. Erinevused on nüanssides. Tehniliselt on diskot siin rohkem kui eelmistel plaatidel, vana klassikalist New Yorgi hip-klubide stiliseeritud vaibi. Mootor tiksub. Aga ootamatutes kurvides gaasi ei vajutata, sõidetakse tasa ja korralikult. Ehkki Kapranos on nimetanud uut plaati psühhootiliseks ja kreisiks.

Ehk teen neile liiga. Sest kes tahab Franz Ferdinandi neile omaste plahvatuslike lugudega, see kuulaja selle ka saab. Kuulajat ei peteta, võib isegi öelda, et lood on huvitavama ülesehitusega kui varem. See, et kõik on konstrueeritud, ei pruugi igaüht häirida.
Ja niikuinii on seda plaati vara maha kanda. Võtke näiteks Bowie autsaider-album "Never Let Me Down" (1987). Kes hoolib tagantjärele, et kriitikud selle omal ajal maatasa materdasid, kui seal peal on ometi paar pala Bowie' parimate seast (nimilugu näiteks).

Ferdinandi kolmandal on sellist distantsilt tärkavat kasvaja potentsiaali näiteks lugudes "Lucid Dreams" ja "Dream Again", mis mõlemad plaadi lõpuossa jäetud, mõnel kuulajal on võib-olla juba kumm tühi selleks ajaks, aga need lood näitavad, et järgmine FF tuleb super.