Jurist Robert Sarv jättis isaga hüvasti: ta aitab nüüd inglina meil oma lugusid edasi kirjutada

Elu24
Copy
Robert Sarv.
Robert Sarv. Foto: Kuvatõmmis saatest «Kuuuurija»

Jurist ja advokaadibüroo Emerald Legal asutaja Robert Sarv kirjutab ühismeedias, et manalateele on läinud tema kallis isa.

«See oli eelmisel kolmapäeval umbes kella 9.30 paiku. Vaikne jaanuari esimene nädal, oravaratas alles võtab tuure üles. Kes on selle aruandluse maailmaga kokku puutunud, saab ridade vahelt aru,» alustab Sarv oma Facebooki postitust. Ta oli just lõpetanud kohtule ühe aruande koostamise ja selle teele pannud, kui nägi telefoniekraanil oma õe nime.

«Kuna meil on peres kokkulepe, et töö ajal on tööaeg, siis teadsin selle kõne sisu juba ette. Ja see on nii veider tunne, et kuigi see ei olnud pauk selgest taevast, siis ikkagi tabas see justkui välguna tühja koha pealt, võttis hetkega seest tühjaks ning pani korraks maailma täiesti seisma,» kirjeldab Robert Sarv. «Vaatasin lihtsalt aknast välja. Me väga ei rääkinudki, lihtsalt olime selles hetkes. Nagu üks inimene, kelle arvamusest ma väga hoolin, kirjutas, siis selleks hetkeks ei saagi kuidagi valmis olla.»

Sarv tõdeb, et viimane aasta, aga eelkõige aastalõpp on pannud teda mõtlema selle üle, mida tähendab lähedase inimese siit maailmast lahkumine. «Klassikaline käsitlus nimetab seda lähedaste leinaks, kaotuseks. Mingil põhjusel on jäänud mulje, et tuleb üles lugeda kõik tegevused, mis jäid tegemata või mida oleks saanud teha või kuidas oleks olnud olla mingis olukorras «parem».» Robert aga nii mõelda ei soovi. Ta ütleb, et ta ei mõtle sellele, mida kõike oleks võinud veel teha, sest tegi isaga tema loos kõike piisavalt.

«Kui ma isast pühapäeval rääkisin, siis ütlesin, et tema aeg oma lugu siin meie keskel kirjutada sai lihtsalt läbi. Tema lugu oli puhas, südamlik, ta tegi ära kõik need asjad, tegevused. Ta tegi, ütles ning jättis ütlemata need sõnad, mida ta ise õigeks arvas,» kirjeldab Sarv manalateele läinud isa. «Tema lugu oli olla inimene meie keskel. Ta oli ingel meie seas täpselt nii kaua, et anda oma panus siin ja teha ära kõik need asjad, mida ta ise tahtis, just sellises mahus, nagu need tehtud said. Ta aitab nüüd inglina meil oma lugusid edasi kirjutada. Kui Jumal oleks tahtnud, et me oleksime midagi veel teinud, siis oleks selleks võimalus avanenud,» ütleb Sarv. «Temast ei jää maha ühtegi kahetsust, et midagi jäi tegemata või oleks pidanud teisiti tegema, on vaid mälestused ja kogemused, mis soojendavad südant, olgu nendeks ka kibedamad õppetunnid või sündmused, mis toovad näole muige või naeratuse.»

Isa kaotanud poeg ütleb, et raske on võtta lühemapoolses kirjatükis kokku seda aega, mis ta isaga 35 eluaasta jooksul veetis, või umbes 67 aastat isa elu. «Mälestusi võiks olla vähemalt filmi või raamatu jagu. Nagu õde kirjeldas, siis rääkis isa pigem vähe, aga kui ütles, siis oli sellel alati sügavam sisu.»

Sarv meenutab, et isa kinkis talle 15-aastaselt töökoha, õele samal ajal aga raha. «Ta ütles mulle: «Kinkisin sulle õnge, mitte kala.»» Ehkki Sarv ütleb, et päris pikalt tundis ta end solvununa, sai ta alles aastaid hiljem aru, kui targa käigu isa oli teinud.

«Kui arvutasin õigesti, siis liigutas ta oma elu jooksul umbes 48 000 tonni kaupa. Ja mingi osa elust hoolitses selle eest, et inimesed kella 5–6 paiku ilusti tööle jõuaksid ning õhtul koju tagasi perede juurde, et inimesed saaksid maalt linna jne. Ta oli meie ja nende inimeste jaoks nähtamatu kangelane.»

«Teate mis... need inimesed, kes teevad ära selle päris töö, need, kes muudavad meie maailma, me ei näe neid ajalehtede esikaantel või teleris. Ma räägin nn igapäevainimestest. Te teate küll, kellest ma räägin…» tsiteerib ta filmi «The Other Guys».

Tuntud juristi sõnul oli isa nende peres kangelane. «Ma olen talle südamest tänulik koos veedetud aja eest. Kuigi olen seda teksti kirjutanud, lihvinud ja kirjutanud umbes kaks päeva, siis seda tänu ja neid tundeid polegi võimalik sõnadesse panna. Ja hoolimata kõigest eelnevast, st sellest püüdest teemat väga holistiliselt käsitleda, oli ikkagi pühapäeval vanemate kodust ära sõites tunne, et nagu mingi tükike on puudu. Maja oli sama, asjad olid samad, aga midagi oli nagu puudu.»

2005. aastal, kui Robert oli veel abiturient, päästis ta uppuva arsti elu. Toona rääkis ta, et tema isa Enn on kaugsõiduautojuht. Nende kodus räägitakse eesti ja vene keelt. Robert kasvatati eestlaseks – pandi eesti lasteaeda ja hiljem eesti kooli.

Sarv rääkis tollal, et pärast gümnaasiumi tahab ta minna Tartu Ülikooli õigusteadust või politoloogiat õppima.

Nõo gümnaasiumi abiturient päästis Valga arsti elu

Tagasi üles