R, 3.02.2023

ELU25 ⟩ Professor Marju Kõivupuu: sõda Eesti pärimuses. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse...

Marju Kõivupuu
, folklorist
Professor Marju Kõivupuu: sõda Eesti pärimuses. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse...
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
«Suur Tõll kannab oma pead». 
«Suur Tõll kannab oma pead». Foto: Repro
  • Meie rahvalaulupärand ei tunne kangelaslaule, kus vinged eesti mehed hooplevad oma vägitegudega.
  • Kohustuslik nekrutiks võtmine on olnud läbi aja märgilise tähendusega sündmus.
  • Ka sõna vägi on sõjavägi, väidab üks eesti vanasõna.

MINEVIKU SÕJAFOLKLOORIST PRAEGUSE SÕJA AJAL: kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu tutvustab sõja ja lahingutega seotud Eesti folkloori läbi aegade.

Kes meist seda ütlust ei teaks – esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Kõlab see kui ürgne esivanemate elutarkus manitsemaks lihtsurelikku käima igas ettetulevas olukorras tasakaalukalt kuldset keskteed, mitte olema ei liig tormakas ega ka liig uimane, hoidma ikka mõistlikult madalat profiili. Kes nimetab seda elufilosoofiat talupojatarkuseks, kes oskuseks kohanduda ja keerulistest olukordadest eluga välja tulla.

«Venna sõjalugu»

Tuttavaks on need manitsus- või õpetussõnad saanud meile eeskätt vanade regilaulude vahendusel, mis räägivad venna või perepoja nekrutiks võtmisest, tema sõttakutsumisest. Folkloristid tunnevad seda laulutüüpi kui «Venna sõjalugu».

Metsalind, mõisa- või vallaametnik toob sõjasõnumeid, kannab kätte kroonu käsu – ei taheta sõtta ema-isa, isegi mitte õde, vaid ikka vennal tuleb minna. Ja nii asub õde venda õpetama, kuidas sõjas hakkama saada; annab vennale vöö vahele kaasa kirjatud kindad, selga omaõmmeldud hamme, kuhu kaitsvad kirjad sisse õmmeldud. Nende järgi tunneb õde venna ära, kui see porise, verise ja kurnatuna hulga aja pärast sõjast koju naaseb. Õde kütab vennale sauna, kasib ta sõjasaastast puhtaks, vihtleb liikmed pehmeks ning ravib-rohitseb haavad terveks.

[- - -] Sõsar, noori linnukene!

Uha mu hobu porista,

mõse mu saapad savista,

sis ma aja sõajuttu,

kudas sõan sõditasse,

või sääl Rootsin raiutasse,

Riia alla reisitasse.

Sõan ei ole naine armas,

naine armas, kaasa kallis!

Sõan om armas hal'las mõõka,

kallis kangepää hobene,

kes pästab mehe sõasta,

mehepoja Poolamaalta,

mehe velle Venemaalta.

Paistu. H II 25, 970/4 (5). 1888.

Ettur vägevate sõjamalelaual

Meie vanem rahvalaulupärand ei tunne sõja- ega kangelaslaule, kus kanged eesti mehed hooplevad oma vägitegude ja vallutustega, kui ehk mõned ammuste aegade ürikute tekstipudemed kõrvale jätta.

Laulmine on mäletatavatel aegadel olnud ikka naiste-noorikute pärusmaa ning sellest tulenevalt teemadki naiselikult pehmed, kuigi sõnamaagia poolest vägevad. Ka sõjateemalised laulud räägivad pigem nekrutite võtmisest ja sõjameeste koju ootamisest. Neis lauludes on meesinimene (vend) passiivne tegelane – tema tahaks rahus põldu harida, peret pidada, pühade ajal kõrtsis koos sõpradega kannukese õlut libistada ning elust rõõmu tunda, kuid saatus ei ole talle armuline. Võiks öelda, et see sajanditetagune traagiline tõdemus – kas ja kui palju minust üldse midagi sõltub – on saatnud eesti meest ja tema peret lähiajani. Pisikese piiririigi elanike saatuseks on pahatihti olla etturiteks vägevate malelaual.

Kohustuslikku ajateenistusse kutsumine, vanemas keelepruugis nekrutiks võtmine, on olnud läbi aja (mees)inimese elukaarel märgilise tähendusega sündmus. Muuseas, esimest korda kasutati sõna «nekrut» Peeter I poolt 20. veebruaril 1705. aastal välja antud seaduses, mille järgi tuli soldatiks anda üks 20-aastane mees 20 talu kohta – Venemaal moodustati regulaararmee.

Sõna «nekrut» pärineb prantsuse keelest ja tähendab äsja regulaarväkke võetud isikut (récruter 'sõjaväkke värbama'). Kuni 1793. aastani oli nekrutikohustus eluaegne – nekrutiks võtmine tähendas perekonnast igaveseks lahkumist. See seadus puudutas enesestmõistetavalt ka siinseid talupoegi.

Oh me vennad, vaesed lapsed,

kas me teame, kus me saame!

Kas meid sõtta sõlmitasse,

Vene väkke värvidasse,

püssikandjas püidenessa,

odakandjas otsitasse?

Püss on suuri, rauda raske,

tina paksu, rohtu palju -

need mul käivad käte peale,

hõeruvad õlade peale,

langvad labaluie peale.

Põltsamaa. H I 2, 199 (36). 1889.

Sõttasaatmise nutulaulud

Nekrutiitkud, leina- ja nutulaulud, mille saatel noort meest sõjaväkke ja/või sõtta saadeti, temaga igaveseks jumalaga jäeti, moodustavad samuti märkimisväärse osa meie vanemast rahvalaulupärandist.

Lähedaste jaoks oli selline sündmus võrreldav elusalt matmisega, seepärast kardeti nekrutiks võtmist hullemini kui surma. Seetõttu tuli enesevigastamist või mingil muul komisjoni ülekavaldamise katseid, et nekrutiks võtmisest pääseda, külaühiskonnas ikka ette. Teema on kajastunud ka meie rahvapärimuses ning niivõrd-kuivõrd algupärases ilukirjanduseski, meenutagem kasvõi Lydia Koidula «Säärast mulki», kus punapäine sandi iseloomuga Erastu Enn kirvega oma pöidla kallale läheb, et kroonust pääseda.

Need, kes simuleerisid kuulmatut, neile visati raudvanker väike, hirmsa ehmatava paneva käraga järele, kes siis kuulmata tagasi vaata, oli sissekukkunud.

Üks Tartumaa Kasepää valla mees simuleerinud lollakat ja komisjoni ilmudes nähes komisjoni laualt kulli-vappi, ütelnud kulli sülle kahmates: «Ah nüüd ma sain su kätte, kos sa minu ema kana panid!» – Mees olevat vabastatud.

See, kes simuleerinud, et tal selg on kõur, need aetud just nagu lina masina trullide alt läbi. Mehed karjunud selle trulli all.

Ühele mehele olevat aetud peenike osa selja roo pealt naha alust mööda kuni kaelani. Mees olevat karjunud ja siis äkilise vihaga virutanud 6 üliõpilast-arsti selili. Ei tea milleks seda tehti.

Üks mees kurtis, et temale keegi soovitanud, et pese end hästi puhtaks, kui komisjoni lähed. Tegin seda – mis juhtus. Võeti kohe vastu: «Vaat kus tuleb puhas, klaar mees, sellest saab tore soldat!» Ma oleks pidanud 3 päeva end «tõrvama», aga mitte pesema. ERA II 135; 376 < Torma, 1936.

Kohalikud sõjad

Inimestele tähenduslikud sündmused pannakse ikka laulude-juttude sisse ning sinna nemad ka jäävad, kui neil on vähegi ka südmusteülest, üldistavat mõõdet. Kirjanduse kaudu tuttavaks saanud kohalikud sõjad – Mahtra sõda, Räpina puuaia sõda, Pühajärve sõda – olid sisuliselt talupoegade vastuhakud reformidele ja seadustele, millest nad täpselt aru ei saanud, ning oli oht, et need halvendavad nende niigi nirupoolset igapäevast olukorda.

Eesti maakondest paistab teatava pärimusliku militaarsusega silma Raplamaa – seal on toimunud arvukalt vastuhakke, mis on saanud osaks meie rahvuslikust ajalookirjutusest ja -kirjandusest. 1343. aastal alanud jüriöö ülestõus, mida on peetud eesti soost ülikute ja taanlaste vastuhakuks saksa ordule, algas väidetavalt Raplamaalt.

14. juunil 1858 piirasid teivastega relvastunud talupojad Mahtra mõisas sõdurid ümber ning nõudsid nende lahkumist. Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus peksukaristuse, mis viidi täide veebruaris 1859 Mahtra mõisas. Neid sündmusi on kirjeldanud Eduard Vilde oma romaanis «Mahtra sõda». Mahtra sõda toob meelde ka Adra Mihkli ehk Mihkel Teini loo: ta langes soldatite kuulist Atla ja Mahtra mõisa vahelisel heinamaal. Tema mälestuseks lõikas naine sinnasamasse kasepuusse risti. Seda kaske tunti kui Adra Mihkli kaske. Rahvasuus on ristiga kase kohta käibel olnud ka teine nimi: ohvitseri kask, sest väidetavalt umbes samas paigas saanud surma ka üks vene ohvitser.

Koerakoonlased ja peninukid

Eesti rahvajutte, kus tegelasteks on koerakoonlased ehk peninukid, on samuti mõjutanud ja kujundanud sõjad, mida siinmail peeti sadu aastaid tagasi.

Arvatavasti pärineb kujutelm peninukkidest juba ristisõdade ajast. Vene-Liivi (1558–1561) sõja rüütlid-sõdalased kandsid koerakoonu meenutava kujuga kiivreid-näokatteid ning ka Vene opritšnikute sadulal oli koerapea kujutis.

Koerakoonlastega seotud rahvajutud ilmestavad mütologiseerunud ajaloopärimust, mille kohaselt tulevad peninukid sõja ajal oma elukohast kusagilt maailma lõpust mägede tagant inimesi hävitama ning nende ilmumine ja hävitustegevus ennustab peatset maailma lõppu.

*

Militaafolkloori võib jagada kahte suuremas rühma – kõik see, mis sünnib rahu ajal kasarmutes ning õppustel, ning see, mis peegeldab sõjaväljal toimuvat või toimunut.

See viimane osa militaarfolkloorist võiks jääda väljasurevaks folklooriliigiks lootuses, et inimene on suuteline lahendama võimalikke konflikte tsiviliseeritud viisil.

Ka sõna vägi on sõjavägi, väidab üks eesti vanasõna.

Märksõnad
Tagasi üles