/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
«Ja isegi nüüd, aasta hiljem, taban end mõttelt, et olen nii palju läbinud selle meeletu õe igatsusega,» avaldab kunstnik, lasteraamatute autor ja kolme lapse ema Mari Ojasaar-Parve täpselt aasta pärast oma kaksikõe Kristi Ojasaare lahkumist.
Mari Ojasaar oma kaksikõe surma-aastapäeval: kas ma palun saaksin nüüd ta tagasi
«Kõige erilisema ingli taevasünnipäev,» alustas Mari Ojasaar-Parve emotsionaalset postitust oma kaksikõe Kristi Ojasaare surma-aastapäeval. «Minu kullakallis õde. Juba aasta aega…»
«Mäletan, et kui õe haigus raskeks muutus, siis iga järgnev katsumus tundus nagu üks suur õppetund, mille ma läbisin, mina ja Mauri Dorbek. Muidugi oli meid veel, aga kahekesi tõdesime kordi, et kurat, see raske katsumus on möödas, kas saaks nüüd Kiku tagasi,» meenutab Mari seda kurba aega. «Just lõpu poole, kui saatsime ta pisarates haiglasse viimsele teekonnale, polnudki kindel, kas ta sinna enam jõuab. Seda oli meeletult raske teha ja samas jäi üles lootus – ehk saab ta valudest vabaks.»
Pärast kaksikõe matuseid tundus Marile, et üks raskemaid asju on elus tehtud, kuid soov Kristit tagasi saada jäi: «Kas, elu, annad palun nüüd ta tagasi? Ja isegi nüüd, aasta hiljem, taban end mõttelt, et olen nii palju läbinud selle meeletu õe igatsusega, kas ma palun saaksin nüüd ta tagasi.»
«Aga minuga jäävad mälestused. Ma ausalt ei muudaks midagi, kui ta tagasi saaksin. Suhtleks temaga täpselt sama moodi nagu ennegi. Meie õdede suhe oli maailma parim.»
Kõige selle juures jäi Marile lootus, et saab õega kui ingliga kontakti luua. «Olen selle aasta jooksul korduvalt saanud sõnumeid inimestelt, keda ma otseselt ei tunne, aga kelle kaudu Kiku on unenäos tulnud sõnumit mulle andma. Ja kui ta korduvalt on unes ilmutanud end, siis need inimesed on võtnud julguse kokku ja kirjutanud mulle. Et seekord nad lubasid Kikule, et annavad sõnumi edasi. Olgugi et tunne võib veider olla, kui nii edastad kellelegi sõnumit, et sinu õde tuli minu unes ja ütles nii või naa… Siis mina olen meeletult tänulik, et te olete jaganud neid sõnumeid.»
Mari sõnul kinnitab õde talle ikka ja jälle, et temaga on kõik hästi. «Ta on imeilusas kohas. Ma siis naeratan. Ja ma püüan oma nukruselinnu enda seest lendu lasta. Usun, et kui olen valmis, tuleb ta ka minu unes jutustama. Aga ma ei ole veel valmis. Kas ma siis üldse ärkakski? Kindlasti ärkaks, aga kurjam, ma magaks ka pool elu maha.»
«Helgema noodiga, kallis õde, saadan sulle kallistusi, nagu ma iga päev saadan. Olgu need siis täna sädelevad, nagu sa isegi oled.»