:format(webp)/nginx/o/2023/01/05/15062979t1hc239.jpg)
Teel Edgar Savisaare ärasaatmisele mõtlen meie päris esimesele kohtumisele kaheksa aastat tagasi tema linnavalitsuse kabinetis. Sellest esimesest kohtumisest ja intervjuust meenub mulle kõige enam Savisaare huumorimeel ja see, millise vilumusega ta viskas iroonilisi ja veidi teravaid nalju. Ka iseenda üle, muide. Avalikkuses tundus ta tõsine mees, aga tegelikkuses vaatas ta maailma üsna erilise pilguga ja kohe kindlasti märkas ta enda ümber toimuvat rohkem, kui me kõik arvata oskasime.
Edgarile meeldisid inimesed, kes pidasid sõna. Niikaua kui ma Edgari usaldust ei kuritarvitanud, andis ta mulle alati intervjuusid ja tänas ühel või teisel puhul, et olin suutnud midagi ka endale jätta. See oli talle tähtis. Sõnapidamine.
Oma elu viimastel aastatel jäi Edgari irooniat ümbritseva suhtes aina vähemaks ja päris tihti kimbutasid teda masendavad mõtted. Kindlasti oli tal raske märgata, et tema teeneid enam nii palju ei vajata või tema arvamusega ei arvestata.
Kõike seda meenutades jalutan hommikul lumesajus Estonia teatri poole ja mõtlen, et huvitav, kuidas meie riik ja rahvas teda täna meeles peab. Vaimusilmas kujutan ette ka Edgarit ennast, kes talle omasel moel kõike terava ja pisut toriseva pilguga kusagilt kaugusest jälgib.
/nginx/o/2023/01/05/15062866t1hec50.jpg)
Savisaare ärasaatmisele on tulnud kirev seltskond. Siin on eliit, aga siia on tulnud kohale ka lihtrahvas. Pisarates Anne laskub Savisaare pildi juures põlvili ja nutab teda taga nagu lihane sugulane. Naisega pikemalt vesteldes saan aru, et Anne oli üks Savisaare andunud fännidest, kes on temaga tegelikult elus kohtunud ainult ühe korra.
«Edgar oli hea inimene. Ta tahtis kõiki aidata!» voolavad suured rasked pisarad mööda Anne põski alla. «Ta toetas rahvast nii palju, kui oskas!»
On lausa uskumatu, et ühel hetkel räägin ma Annega riiklikul matusel ka kartulitest ja küttepuudest, mida Savisaar valijatele jagas, aga just needsamad kartulid ja küttepuud on läinud Annele kõige rohkem hinge.
Rahvas voorib teatri uksest sisse, mornid näod ees. Naiste silmad on nutetud ja paistes. Ühtmoodi vesised on nii Olga Ivanova, Savisaare eksabikaasa Vilja Toomast kui ka Ester Tuiksoo.
/nginx/o/2023/01/05/15062938t1h1384.jpg)
Ärasaatmisele on tulnud isegi need endised lähimad võitluskaaslased, kes on muidu Edgarist aastakümneid avalikult eemale hoidnud, näiteks Siim Kallas või Marju Lauristin.
Siin saalis on külg külje kõrval rahvas, kes muidu ei mahu tihti ühte tuppa. Aga täna siin, Estonia teatri kõrge lae all, seistakse siiski sõbralikult koos, langetatakse pea ja leinatakse meest, kes aitas meie riigil taas vabaks saada.
Tiit Vähi peab lühikese, aga väärika kõne. «Sa olid peaminister keerulisel ajal, kui Eesti sai tagasi iseseisvuse. Sa olid vankumatu, aga paindlik liider,» ütleb Vähi. «Me saime vabaks veretult ja see on sinu kingitus Eestile ja pärandus järgnevatele põlvedele!»
Järgmisena peab kõne Jüri Ratas. «Sa olid juht, aga ka liider selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Liider asjades, millest inimesed ei osanud isegi unistada.» Ratas räägib nüüd sellest, kuidas Edgar Savisaar julges mõelda vabast Eestist veel siis, kui seda julgesid vähesed, aga ühe lausega puudutab ta ilmselt igat saalisviibijat. «Meile igaühele jääb sinust unikaalne mälestus!»
/nginx/o/2023/01/05/15062971t1h600a.jpg)
Kuid mitte ainult see lause ei jää mulle kõrvu. Ka Mihhail Kõlvart ütleb midagi, mis puudutab ilmselt paljusid. «Siin saalis on inimesed, keda Edgar on aidanud ja toetanud ning kes jäävad talle selle eest võlgu.»
Lasen pilgu üle inimeste peade ja mõtlen nüüd, kui paljud siia tulnud riigimeestest said tuule tiibadesse just tänu Savisaarele.
Esireas, puusärgile kõige lähemal, istuvad Savisaare perekond ning tema lähimad liitlased. Tagumises reas, mitte kaugel minust, istub aga mustas kleidis ja hõbedase salliga Lena, kelleta Edgar igapäevaselt enam hakkama ei saanud.
/nginx/o/2023/01/05/15062991t1h4e58.jpg)
Miskipärast tabab mind ka mõte, et miks me kirjutame neid ilusaid kurbi jutte, kui inimest enam ei ole, ja miks me ei ütle seda kõike, mis tänagi kõlas, inimesele siis, kui ta veel meie seas on.
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Meie taasiseseisvuse rajaja saadeti täna väärikalt teele. Edgar jääks sellega rahule, kuigi teda tundes võin öelda, et paar ironiseerivat talle omast märkust ta ilmselt teeks.
Puhka rahus, Edgar!
/nginx/o/2020/08/28/13304461t1h6e66.jpg)