ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lääne luure ohtlik soolapuhumine ehk mitu surmavat haigust on Putinil?

Sõjateated Ukrainast ning sajad analüüsid Putini tervisest räägivad üksteisele niivõrd vastu, et tegu oleks justkui kümne erineva sõja või kümne erineva Putiniga, kirjutab Juku-Kalle Raid. Soovunelmates leelotamine võib aga kasu asemel kahju teha.

Küllap on kõik pärast Venemaa agressiooni algust Ukrainas märganud, et tegelikkus seal erineb oluliselt pildist, mida meedias pakutakse. Õigemini – pakutav on nii vastuoluline, et tegelikkus libiseb käest. Jama on vaid selles, et tihtipeale ei saa peaaegu keegi aru, kuivõrd oluliselt erineb meediapilt reaalsusest.

Kaasaja kõige lollim anekdoot

Kogu Venemaa verise režiimi kavandatud rünnak sai ise kohe reaalsuse käest nüpeldada, kuna Punn Mutin uskus kindralite lastemuinasjuttu, millest hiljem sai anekdoot, kuidas hommikul tungivad Vene võidukad väed üle Ukraina piiri, kell 16 võetakse ukraina rahvalt vastu lilli, kell 17 pärast lõunat toimub Kiievis juba võiduparaad ning kell 20 Filipp Kirkorovi kontsert. Ütlematagi selge, kui lollakas peab olema indiviid, kes vabatahtlikult sihukest soga uskuma jääb.

Kui mõnigi kõlakaist päris tõele vastaks, oleks haigused juba eelmisel kevadel saatnud teise ilma kahe käe sõrmede jagu Putineid.

See näopeks aga, mida putinlased on Venemaal saanud, pole kaugeltki piisav, et Venemaa taanduma panna, pole piisav isegi selleks, et Euroopa erinevad välisluurete teated võiks ligilähedaseltki öelda, kui suur on Venemaa allesjäänud sõjaline võime. Kui lugeda nii meie kui lääne meediat, siis peab nentima, et avaneb üsna skisofreeniline pilt. On teateid, kuidas vene armee juba homme oma varastatud õmblusmasina kokku pakib ja tagasi kolib, on analüüse, et Venemaa pole sisuliselt üldse kahjustada saanudki.

Soovmõtlemise ning Venemaa tegeliku sõjalise võimekuse juurde tuleme pisut hiljem tagasi.

Soovmõtlemine ja reaalsus

Soovmõtlemise hulka kuuluvad ka heietused, mis pajatavad meile Putini tervisest. Ning need lood tunduvad pakatavat samuti fantastikast; kohati aga kargab esile eksperte, kes käituvad umbes nagu kaarte lauale lajatav ja kliendile tulevikku pritsiv Kirsti Timmer: jutud Putini tervisest on sihukene soolapuhumine, umbluu ja sedavõrd meelevaldne, et kui mõnigi neist tõele vastaks, oleks uudistest läbi käinud haigused juba eelmisel kevadel saatnud teise ilma kahe käe sõrmede jagu Putineid.

Putin meenutab hobuse kapjade alla jäänud pirukat? Järelikult ei pruugi olla vaid Botoxit täis pumbatud, vaid põeb plekilist tüüfust või midagi sihukest.

Üks asi on muidugi lõputu usk vandenõuteooriatesse:

Putin meenutab hobuse kapjade alla jäänud pirukat? Järelikult ei pruugi olla vaid Botoxit täis pumbatud, vaid tõenäoliselt põeb vähki.

Hoiab lauast kinni ja kõnnib kangelt? Ilmselt Alzheimer, Parkinson, eesnäärmeprobleemid, seniilsus, radikuliit, podagra, siberi katk, ravimatu südame-veresoonkonna haigus ning surmatoov furunkel perse peal.

Kõik see oleks väga kena, ent tegelikult teab ilmselt vähegi mõistlik inimene isegi, kuidas sellised head uudised reeglina tõele vastama ei kipu.

Seda enam, et ka sõnumitoojad on reeglina luuretöötajad, kes esitavad oma sõnumeid inkognito (siinkohal kaasas selgitused, kuidas nad peavad anonüümsuse säilitama), justkui oleks sattunud «Selgeltnägijate tuleproovi» arulagedasse saatesse.

Sõjaspetsialist Karl, keegi Taani sõjaväeluure Venemaa analüüsi juht, kellel on vaid eesnimi – Joakim. Viimase sõnul oli üks tõenäolisi Ukraina sõja käivitamise tegureid Venemaa presidendi Vladimir Putini tol ajal võetud hormoonravimid, aga neid puginud Putin sedavõrd palju, et tekkinud suurushullustus.

Hõiskamine ja päris-uudised

Muidugi teevad uudised, nagu põeks Putja mingit senikuulmatut surmatõbe, igal empaatilisel inimesel tuju heaks, kuna siinkohal on kaalul üks elu versus tuhanded. Paraku võib Putin oma diktaatorlikult soodsate finantsvõimaluste saatel võdiseda orbiidil veel pikka aega; isegi kui verisel juhil esineb mõni haigus, mis inimese muidu maha lööks, siis vagunitäis meedikuid leiavad kusagilt ikka mõne süsti, millega «vene kangelane» jalgadele upitada.

Aeg-ajalt tundub aga, et ülepäevased teated oleks justkui mingi kentsakas osa infosõjast, venelaste ette söödetud jutt, mida lääne meedia rõõmsalt kordab ja mis pikas perspektiivis tekitab pettumust: kui satraap hoolimata teadetest üldse ei kõnge, siis põhjustab asjatu ootus lääne meediajälgijas tavalist väsimust ning ükskõiksust. 

Läänel pole mõistlik pidada soovunelmat, et kui Putin lusika nurka viskab, siis sõdiv Venemaa muutub. Ei. Kogu režiim tuleb pikali saada.

Sama asi võib töötada ka rindeteateid silmas pidades. Igor Taro hõiskab iga päev, kuidas Venemaa kaelakene on kohe murtud, millele aga kipub ikka järgnema mõni kole uudis uuest raketirünnakust Ukraina tsiviilisikute pihta.

Suvaline muinasjutt on kahjulik

Küllaltki raske on otsustada, kas liigne optimism – nii Putini peatse surma kui Ukraina enneolematu edu suhtes rindel – võib olla lõppkokkuvõttes sama hull kui liigne pessimism. Mõlemad tekitavad olukorrast väärastunud pildi ning põhjustavad omakorda veelgi lollakamaid teooriaid.

Tõest liiga kaugele hälbimine ilmselt Ukraina seisukohalt midagi head endaga kaasa ei too. Kõige hullemal juhul lõpetab lääne publik Ukraina-teemaliste uudiste lugemise sootuks, aga see oleks üks hullematest võimalustest. Kui sootsiumi enam asi ei huvita, teeb mõni Macroni-sugune tsihh-tsahh Punn Mutiniga diili ära – või tema järeltulijaga, mis seal vahet. Punni kadumine Vene režiimi ei muuda.

Nüüd aga järgneb olukord, kus me peame endale tõdema, et kainelt erapooletut käsitlust ükski sõda ei võimalda. Nii jäävad rinde- ja terviseteadetesse pidevad loksed, mida tuleb siis lugejal endal ettevaatlikult käsitleda.

Lihtsalt soovunelmaid tõe pähe võtta pole aga mõistlik, selles osas andis meile juba eeskuju Putin, kes uskus siiralt, et paneb Ukrainale ühe peeruga ära.

Ja nii pole ka läänel mõistlik pidada soovunelmat, et kui Putin lusika nurka viskab, siis sõdiv Venemaa muutub. Ei. Kogu režiim tuleb pikali saada, et midagi muutuks.