:format(webp)/nginx/o/2016/03/11/5149947t1hcbb7.jpg)
«Esitusest ei saa me ajalehest midagi teada. Pakun, et rohkem oli neid, kes täna hommikul ajalehest vaid pilti iseendast otsivad. Et kuidas ma pildile jäin?» väljendas ajakirjanik ja endine telediktor Harri Kingo pahameelt uue trendi üle Eesti kultuurielus.
«On pikka aega olnud tavaks, et kui toimub mõni oluline kultuurisündmus, siis võib pärast ajalehtedest (tänapäeval internetist) leida ülevaateid ja arvustusi sellest sündmusest. Maalinäituse korral kirjutatakse maalidest ja kunstnike loodust, heliteoste ettekande järel kirjutatakse heliteostest ning ettekandest, balleti korral tantsijatest ja tantsimisest, lavastuse korral näitlejate tööst ja lavastuse eripärast jne,» jagas ajakirjanik Harri Kingo 2. jaanuaril Facebooki postituses.
«Uus trend on see, et enam asjast endast ei kirjutata. Peatähelepanu on nihkunud sellele, kes oli publik. Seekord ei saa me ettekandest midagi teada. Paar rida vaid. Et kontsert oli. Küll on üles riputatud tervelt 130 nimedeta pilti neist, kes saalis kohal olid,» nentis Kingo.
Ajakirjaniku sõnul hakkas ta ühe galerii pilte vaatama ja tundis ära vaid mõned üksikud inimesed. Kingo ei jõudnudki pildirea lõppu ning andis kusagil 40 foto juures alla. «Mida ikka – kultuurisündmused on meil teisenenud seltskonnasündmusteks. Olulisemaks kui kultuur ise on saanud seal kohal viibimine,» kirjutas ta.
«Eks selle taga ole mitte kultuurijanu, vaid väiksem või suurem enesereklaam, enese promomine laadis «aga mina olin ka seal, ka mina kuulun sellesse seltskonnakihti!»,» väljendas Kingo arvamust.
Tema meelest on tänapäeval levinud trend, et muusika asemel on kohalolu ja pildile jäämine see, mis pärast mingit esitust justkui rõõmustab kuulajate meeli ja hinge.
«Meeleldi seistakse fotograafi ette, need muudkui klõpsutavad ja pärast pole kontserdist muud lugeda kui vaadata hiiglaslikku pildigaleriid, kes oli kellega ja mis tal seljas oli. Kogu ürituse tähtsaim tegelane pole ükski neist, kes olid laval ja midagi esitasid või etendasid, vaid... fotograaf! Ja pildil olev isik ise loomulikult.»
Kingo sõnul on kultuurisündmused muutunud edevuse laadaks. «Kultuur oma ettevõtmisega ise on aga selleks igati hea põhjus teada andmaks, milline on kellegi uus kleit ja soeng või kes on millise oma senise kaaslase välja vahetanud, keda uut maailmale seal siis näitamas käidi.»
Tema silmis on ajakirjandus aastaid tegelenud sellega, et asjad ja meie arusaamad kultuurist selliselt muutuksid. «Ja inimesed on selle trendiga kahjuks kaasa läinud. Ilmselt on uhke olla osaline sellises väikeses pingviinide paraadis,» lisas ajakirjanik.
«Kindlasti oli seal neidki, kes mitte iseennast, vaid esitatut nautisid. Kuid esitusest ei saa me ajalehest midagi teada. Pakun, et rohkem oli neid, kes täna hommikul ajalehest vaid pilti iseendast otsivad. Et kuidas ma pildile jäin?» väljendas Kingo pahameelt.
«Kunst kuulub küll rahvale ja see on õige lause ning mõte, aga see «rahvale kuulumine» on võtnud meil väga äraspidise vormi,» lisas mees mõtte lõpetuseks.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)