ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Edgar Savisaar – revolutsionäär, kes ennast ise ära sõi

• Savisaar soovis sõlmida N Liiduga liidulepingu, mis tähendanuks Eesti õigusliku järjepidevuse lõppu.
• Savisaar oli omamoodi kentsakas revolutsionäär, kes pani ennast oma võtetest ise pikali.
• Ilma Savisaareta poleks Eesti Vabariigi taastanud tegelased nii tugevaks saanud ja ühtsena püsinud.

On olemas kõnekäänd, mille kohaselt sööb revolutsioon ära oma lapsed. Selle sedastuse juuri saame otsida Prantsuse revolutsiooni juurest. Revolutsioonitegijad lõpetasid pea pakul. Juku-Kalle Raid väidab, et Edgar Savisaar oli selline revolutsionäär, kes sõi ära iseenda.

Kõigepealt muidugi kaastunne kõigile Edgar Savisaare lähedastele ja sõpradele. Ega see kerge ei ole, kui lähedane otsustab aegruumi vahetada. Ent sellest hoolimata peame tagasivaates möönma: Savisaar oli palju muud, kui teda tema oma kildkond näha tahaks – ja see kuvand peitub väljendis «kõige olulisem vabadusetooja».

Ehk olekski paslik uurida, mis tegi Edgar Savisaarest inimese, kes ennast ise ära sõi.

Savisaare unistus: uus ajaarvamine

Savisaare kohta on pajatatud paljutki, kõige rohkem tegi ta seda muidugi ise. Oma kangelastegusid valgustas ta hoogsalt inimtapja mõõtu telliskivi kujuga raamatus «Peaminister», ehkki selge pole isegi see, kas ta siis OLI Eesti Vabariigi peaminister või juhtis laevukest veel ENSV ülemnõukogu punalipu sinilainetel.

Huvitaval kombel langesid kunagi Savisaare karisma lõksu mitmed hiljem temast otsustavalt eemaldunud inimesed: olgu selleks siis kaasvõitlejad Siim Kallas või Marju Lauristin või kasvõi hiljem poliittaevasse startinud Jürgen Ligi. Põhiline uskumus näis korrutavat, et ilma Raudse Edikuta poleks Eesti vabadust saavutanud. Ja see on koht, kus tuleb lineaarajaloo tõepärasuse säilitamise huvides paraku üsna kõvasti vastu vaielda.

Kui meenutame 1991. aastat, siis oli just Edgar see tegelane, kes soovis koos Nõukogude Liidu lagunemisest tekkinud segadusega oma isiklikku ajaarvamist. Savisaar oli nimelt veendunud, et Eesti Vabariiki ei tuleks taastada kui 1918. aastal loodud vabariigi järjepidevat riiki (ja vahepeal aastakümneid okupeeritud Nõukogude Liidu tehislikku osa), vaid tema tahtis alustada nullist. Selle uiu kohaselt olnuks Eesti täiesti uus riik maailma ajaloos. Ei mingit pistmist varasemaga. Niisiis soovis ta sõlmida NSV Liiduga liidulepingu, mis tähendanuks õigusliku järjepidevuse lõppu ja Eesti Vabariiki kui nõukogudejärgset «uut maad».

Võib muidugi ainult oletada, miks sihukene avantüür, ent Savisaare tahtmatus lasta lahti nõukogude pärandist muutis õnneks tugevamaks hoopis need jõud, kes pooldasid ajaloolist mälu ning ei kavatsenud kasvõi Vabadussõda ajaloo mälukaardilt pühkida.

Mees, kes ennast ise kogu aeg pikali pani

Savisaar oli omamoodi kentsakas revolutsionäär, kes maadles olevikuga sedavõrd jõuliselt, et pani ennast kogu ülejäänud elu ise oma võtetest nagu naksti maadlusmatile pikali. Temas leidus suur annus komsomolitöötajat, mil ta sai kasvatada noori ning esineda veendunult kui mees, kes teab kõike ja kelle valduses on absoluutne tõde, kuidas keegi käituma peab.

Tema kaasaegsed meenutavad mitmetes kohtades, kuidas ta Eesti Õpilasmaleva tšinovnikuna juhiseid andis: küll komnoorele kohase väärika käitumise kohta, küll korrektse riietumise põhialustest. Savisaar ei suutnud leppida mõttega, et tema ei ole Eesti riigi looja.

Veel 1998. aastal (sic!) avaldas ta siinkirjutajagi lolli kirjanduse riiulis lebava brošüüri, mis kandis pateetilist ning särki rinnalt lõhki rebivat pealkirja «Revolutsioon jätkub». Sealjuures oli tal kindel veendumus, mismoodi Eesti peab jätkama, õiendamata liigselt Moskvaga iseseisvumissoovi pärast, vaid pigem andes mõista võimalikkusest, et Eesti peab jätkama ühel või teisel moel Venemaa liitriigiga.

Aastake varem (1987) oli ta vorpinud valmis brošüüri «Võitlus noorsoo pärast», mis kannab endas samuti aktiivse komsorgi tuliseid ideid.

Soov olla pühamees

Kuidas Savisaar ennast ära sõi? Üsna lihtsalt. Hoolimata sellest, et teda on hüütud «demokraadiks», polnud ta seda kindlasti mitte. Partei «õige joon» kumas läbi Raudse Edolfi kõikidest etteastetest. Ta lihtsalt ei saanud eksida, samal ajal kui mingist muinsuskaitsest ja pagan veel teab kust pärit «noored töllid» Mart Laariga eesotsas olid tema jaoks liiga mõttetu kaader, kellega üldse arvestama hakatagi.

Edgari tegudekapslisse mahub palju komsomoli vaimust kantud ettevõtmisi, üks halenaljakamaid kindlasti see, kui ta 1991. aastal kangiga telekaamera ees võilao ust lahti murdis, tahtes etendada omamoodi punast Jeesust, kes seisab piibellikult kogu rahva eest, kelle silme alt mingi kahtlane kapitalistide kamp on kogu ninaesise ära peitnud. Aga siis ratsutab kangelane kohale ja – voilà! – päästab sootsiumi näljast.

Just sinna aega takerduski Savisaar, taipamata, et perestroikale omast sõnakõminat noor ja vaba riik ei vaja, nagu ei vaja ta ka eksimatut juhti ja õpetajat, vaid igatseb täiesti tavalist demokraatiat – mille Nõukogude Liit ja Ediku enda komsomol kõrvaldanud olid – kõigi demokraatiale omaste vigadega koos. Teisisõnu: vaba arenguvõimalust.

Oma raha, euroliidu ja NATO vastu

Edasi mäletame me Savisaart hasartse oma raha – krooni – vastu sõdijana, järgnevad üsna resoluutne vastasseis võimalusele hakata taotlema Euroopa Liidu ja NATO liikmelisust.

Savisaare peanupp lihtsalt ei uskunud selliste asjade võimalikkusesse või otstarbekusse, tema juhtimisel võinuks Eesti täitsa vabalt jääda selliseks riigiks nagu Moldova – koos selle juurde kuuluvaga – nagu näiteks Ida-Viru Transnistria.

Praegu on üsna keeruline oletada, mis tingis Savisaare umbusu läänemaailma vastu, oli see tulihingeline komsomoliminevik või elu postsovetlikus kultuuriruumis, kuna ingliskeelset ajakirjandust ta lugeda ei osanud ning värskemaid inimesi oma nõunike hulka ei kutsunud. See olnuks ikkagi samm tema enda vastu, «mäss laeval», mida üks Suur Juht oma kabiinis lubada ei soovi.

Edgar Savisaar sättis ennast väga selge teadlikkusega teisele poole mõttelist joont, mis eraldas nõukogude Eestit Eesti Vabariigist. Ja kõiges pettununa – eriti seetõttu, et teda ta enda arust pidevalt alahinnati – ta ennast nahka pistiski.

Edgar eelistas demokraatia keerukusele iga ilmaga inimesi nagu Heimar Lenk, kes ühes mu telesaates kord pisarsilmi ja pateetiliselt hüüatas: «Aga Savisaar ongi ju püha mees!»

Tänud Savisaarele

Kohe pärast Raudse Ediku lahkumist hakkas tema kunagiste kaasvõitlejate suudest kostma veendunud kraaksatusi, mis nõuavad Savisaarele monumenti. Kohe hakati teda võrdlema ka Konstantin Pätsiga. See võrdlus aga ei kannata üldse mingisugust kriitikat.

Eesti Vabariigi loomisel olid Pätsil väga konkreetsed teened, samal ajal kui Savisaar üritas Pätsu ja tema kaasvõitlejate ponnistused ajaloo pühkmekasti visata. Päts muutus selgepiiriliseks autoritaariks 1930ndate algul, Savisaar aga nägi ennast Eesti riigi isana kohemaid, kui 1980ndate lõpuaastad jõudsid. Ei ole võrreldav.

Püstitada Savisaarele monument on igal juhul naeruväärne mõte, pidades silmas, et alates taasiseseisvumisest oli Raudne Edik kõige vastu, mis Eestile mingigi julgeolekugarantii ning rippumatuse tõi.

Eesti ei ole taasiseseisvumisest alates vajanud pühakuid, vaid pigem konstruktiivset vaidlust. Aga igasugused poliitilised pühamehed kipuvad viimast mitte eelistama.

Edgar Savisaar sõi ennast ära pelgalt seetõttu, et ei saanud vist lõpuni aru, kuidas korruptsioon, ainuvõimu tahe, kahtlased toetussuhted Venemaaga jne ei mahu enamusele eesti rahvast enam pähe. Ning seetõttu jäigi iseennast hammustavale Savisaarele üle asuda mittekodanikest venelaste poole, ajada liini selle kildkonnaga, keda praegu on üle võtmas EKRE.

* * *

Ühes asjas peab Savisaart tänama: ilma temata poleks need jõud, kes Eesti Vabariigi päriselt taastasid, ilmselt nii tugevaks saanud ja nii ühtsena püsinud.

Selle eest suur tänu.

Puhka rahus!