R, 3.02.2023

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: sosistajad. Pealekaebajate armee vaikne taastulemine

Koputamine on õilis, kõikide kahtlustamine on õilis. Sest vaenlane on kõikjal.
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: sosistajad. Pealekaebajate armee vaikne taastulemine
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 2
Nastja! Kas te juba teate, et teie isa Fjodor on fašist?
Nastja! Kas te juba teate, et teie isa Fjodor on fašist? Foto: Internet

Pealekaebajate armee on iga "kõva käega" režiimi üks meelisvahendeid käestlibiseva ühiskondliku meelsuse ning kodanikkonna kontrollimiseks. Selle aasta lõpul on Venemaa president Punn Mutin taasloomas süstemaatilist pealekaebajate klanni, et "paljastada sisevaenlasi", kirjutab Juku-Kalle Raid.

Venemaa on olnud tugeva koputamistraditsiooniga riik läbi sajandite. Muidugi kasutavad siseluuret kui võimalust meeleolusid teadvustada ja kontrollida kõik riigid, ent Venemaa – ja sarnased diktatuurid ajaloos – on alati kandnud hoolt selle eest, et kõikjal liiguks ringi vabatahtlikud koputajad.

Selle kildkonna tegevuse esilekutsumine ei olegi väga raske, kui inimestele on juba hirm naha vahele aetud. Koputatakse igaks juhuks, naiivse mõttega, et kui naabri peale kaebad, tundud ise valitsevale klannile "eeskujuliku kodanikuna" ning jääd puutumata. Muidugi pole see nii, koputajale ei anna tegelikku kaitset mitte miski.

Koputamisühiskond

Detsembris on Kreml mitu korda avalikult teatanud, et tõhustab siseluuret – hakkab panustama rohkem jõudu, et leida üles kõik Venemaal toimetavad "välisagendid", elemendi, kes kahtleb Venemaa õiguses suunata Ukraina vastu "erioperatsioon" jne jne – välisagendiks võib saada igaüks, kes Kremli režiimi kritiseerida julgeb.

Nii leidub näiteks järjest enam koole, kus õpetajad kutsuvad lapsi üles teatama juhtkonnale kahtlasest elemendist, Putini kritiseerijatest

Koputamine muutub igal juhul üha enam ja enam normiks, nii leidub näiteks järjest enam koole, kus õpetajad kutsuvad lapsi üles teatama juhtkonnale kahtlasest elemendist, Putini kritiseerijatest, "sõja" võidukuses kahtlejatest, loomulikult on sellised ka töökollektiivid. Kolleeg kontrollib kolleegi.

Tegelikult polegi siinjuhul vene ühiskonnale vaja mingit erilist suurt mentaalset hüpet tavaelust sosistavasse koputamisühiskonda, sest neid hüppeid on aegade jooksul tehtud ikka ja jälle.

Välisagentide seadus juba 5-aastane

"Välisagentide" seadus sai eelmisel kuul muuseas juba 5-aastaseks, selle alkirjastas Putin 2017. aasta novembris. Siis sätestas dokument, et "välisagendiks" võidakse sildistada kõik Venemaal tegutsevad rahvusvahelised meediaorganisatsioonid. Nii kestis asi mõnda aega – Ivan Julma ajast pärinevate traditsioonide kohaselt on niikuinii iga lääne organisatsioon või inimene potentsiaalne vaenlane, tõbras ja kahjur.

Ent veel enne rünnakut Ukrainale oli välisagentideks hakatud tembeldama ka kohalikke Vene kodanikke. See on pesuehtne "reeturite" ja "sisevaenlaste" otsimise kampaania, samuti minevikust tuttav.

Sellesse reeturite nimekirja kuulub terve rida intelligentsi, pedagooge, teadlasi, ühiskonnaaktiviste, aga viimase paari aasta jooksul ka muud kahtlast elementi – eriti vastikud on kirjanikud, kunstnikud ja muusikud, kes kipuvad asja eest teist taga "võimuga mölisema" – nagu on väljendanud ennast järjest labasemaks muutuv Venemaa ekspresident Medvedev.

Medvedev on muidugi kirjutanud, et vihkab kõiki Ukrainlasi ja lööks nad hea meelega maha, samuti ironiseerib ta "venelastest anglosaksi-sõprade üle", nimetades neid näiteks "röhkivateks põrsasteks.

Sosistajate ühiskond

See selleks. Siin pole midagi imestada. Medvedevi käitumine on samuti sosistamine ja koputamine, millega loodetakse endale kiitus ja puutumatus välja teenida.

Vene "sosistajate ühiskonda" on suurepäraselt kirjeldanud Orlando Figes oma raamatus "Sosistajad". Raamatu alapealkiri on "eraelu Stalini Venemaal", ehkki võiks vabalt olla "eraelu puudumine".

Ja kõik nad lippavad pidevalt piirivalvesse ja miilitsasse kaaslinlaste peale koputama: vaadake, uurige, seltsimehed! Äkki ei olegi meie inimene?

Figes kirjeldabki, kuidas enne sosistamist – elik naabri peale igaks juhuks koputamist" võtab maad hirm, mille käigus inimesed hakkavad kõigepealt omavahel sosistama. Kartlikult ringi vahtides, ettevaatlikult, värin hinges. Äkki keegi kuuleb. Ja ühel kenal päeval muutub koputamine riiklikuks normiks.

Inimene hakkab vabatahtlikult otsima reetureid ning sisevaenlast.

Kui kõik on reeturid

Aleksander Avdejenko kirjutas pärast II Maailmasõda spiooniraamatu "Tisza kaldal". Kirjanduslikult meisterlik teos, mis räägib elust Ukraina piiritsoonis – Karpaatides. Ja selle raamatu põhiülesanne on teha noorele lugejale selgeks, et kui kedagi kohtad, võta teda eelkõige nagu vaenlast – kuni sa ei ole suutnud vastupidist tõestada.

Teos kubiseb nõukogude elustiili igapäevasest murest: paljastada sisereeturid ja fašistidega koostöö tegijad. Silmad luurel käivad ringi kõik "head" tegelased: raamatupoe kassiirimutike, õlleka letipidaja, vedurijuhid, lihttöölised, viinamarja istanduses töötavad näitsikud. Absoluutselt kõik ühesõnaga.

Ja kõik nad lippavad pidevalt piirivalvesse ja miilitsasse kaaslinlaste peale koputama: vaadake, uurige, seltsimehed! Äkki ei olegi meie inimene? Pahad võetakse üksteise järgi kinni, see on nõukogude loodusseadus, kuna Vene võimu ei kõiguta miski. Pahad on mitte ainult mölakad ja reeturid, vaid ka täie kohaga lollid, alaarenenud, edevad ning ei armasta ülesehitustööd.

Ei maksa vist mainidagi, et Figese analüüsis ja Avdjenko siiras kangelasraamatus on koputaja õilis, koputamine on õilis, kõikide kahtlustamine on õilis – ning kõige õilsam on viimse kui ühe nähtuse materdamine, mis ei pärine Venemaalt. Lääs aga tahab sõda. Lääs – nii süsteem kui seal elav inimene – tuleb lömastada.

Niisiis – mis on muutunud? Ei midagi.

Vaid see, et koputajate armee on Venemaalt ülaltpoolt uuesti saanud tegutsemisloa ning täielise heakskiidu.

Märksõnad
Tagasi üles