Ema Monica Heinpõld sõnas, et kui ta sai teada oma tütre diabeedist, kukkus ta musta auku. «Väga kaua ma ei leppinud sellega, arvasin, et need näitajad on valed, ei saa olla, et laps, kes on olnud terve, täiesti tavaline laps, on äkki sellise diagnoosiga,» ütles ta ja lisas, et arst küll lohutas, et see on tavaline elu, kui ise pingutada. «Vanematele on see kindlasti oluliselt keerulisem vastu võtta, ma arvan, et Kelly oligi see, kes tegelikult minu sellest läbi vedas, ma arvan, et mina olin palju raskemas seisus emotsionaalselt kui laps ise.»
Kelly Heinpõld meenutaski, et kui nad Tartu haiglasse läksid, siis ema esimene küsimus oli, et nüüd ei tohi ju enam sporti teha ja komme süüa. «Aga see kõik on müüt, arst eitas seda ja ütles, et aga palun, teil on see võimalus, tehke absoluutselt kõike, vahet ei ole.»
Diabeetikute kogu elu keerleb selle ümber, et veresuhkur oleks normis. Kõrge veresuhkur kahjustab organismi, liiga madala veresuhkruga võib lihtsalt ära surra. Et leida tasakaal, hakkas Kelly ema pidama üksikasjalikku tervisepäevikut. «Kirjutasin üles kõik, mida kirjutada andis: millise suhkruga me alustame treeninguid, mida ta oli söönud päeva peale, millised olid portsud, mida süstiti, kuidas ta reageerib näiteks viieminutisele treeningule, kui ta teeb näiteks jooksu või kui ta teeb kätekõverdusi ja kuidas suhkur liigub,» sõnas ema.