Üleöö diabeedi diagnoosi saanud Haroni ema: ta oli peaaegu teadvust kaotamas

Kuvatõmmis saatest Foto: Kuvatõmmis/ERR

Eestis saab igal aastal diabeedi diagnoosi üle saja eri vanuses lapse. Et nad ei jääks kõrvale lasteaiast ja saaksid koolis hästi hakkama, on äärmiselt tähtis, et ka õpetajad teaksid diabeedist, oskaksid õigesti tegutseda ja julgeksid võtta vastutuse. «Jõulutunnel» avab seda teemat lähemalt, vahendab ERR uudisteportaal. 

Haron on diabeediga elanud poolteist aastat. Kogu pere on nüüdseks uue olukorraga harjunud ja poiss käib lasteaias nagu täitsa tavaline laps. Rocca al Mare kooli Veskimöldre lasteaia õpetaja Jane Metsis sõnas, et tal ei olnud eelnevalt kokkupuudet diabeedilapsega. «Muidu ei muutnud ma oma tavapärast õpetajatööd ja tegevusi, pigem on see, et me peame ise lisaks teda jälgima ja tema jaoks asju mugavamaks tegema.»

Haroni õpetajad jälgivad pidevalt – vähemalt kord poole tunni jooksul – tema insuliinipumba näitusid, arvestavad nendega ja otsustavad, kas minna õue kohe või natuke hiljem, kas teha mõni rahulikum tegevus või hoopis füüsilisem. Vastavalt menüüle ja vanemate juhistele seadistatakse pumbale enne sööki õige insuliinikogus. Kogu see lakkamatu kalkuleerimine jääb aga teistele lastele märkamatuks, sest nemad on Haroni omaks võtnud, teavad tema diabeedist ja oskavad sellega arvestada.

Perele tuli Haroni diabeet aga nagu välk selgest taevast. Haigus andis endast ühel päeval maruliselt märku ja vaid ööpäevaga läks lapse enesetunne järsult nii halvaks, et hommikul tuli haiglasse sõita. «Meil ei olegi teadaolevalt kellelgi olnud diabeeti ja me ei teadnud mitte midagi selle esiletulemisest või kuidas see väljendub, seega me ei osanud midagi kahtlustada,» ütles ema Triinu Teesalu-Enok ja lisas, et nende laps oli sel hommikul sisuliselt juba kooma lävel. «Ta oli peaaegu teadvust kaotamas.»

Kui muidu tuleks veresuhkru mõõtmiseks ja insuliini süstimiseks teha päevas nõelatorkeid umbkaudu 17 korda, siis insuliinipump ja sensor vähendavad vajadust last torkida lausa 90 protsenti. Hiljuti oli aga esimene kord, kui Haron tundis, et ta ei tahaks enam selle pumbaga olla. «Ta küsis, kui kaua ta peab sellega veel käima ja ma ütlesin, et kogu aeg, siis ta oli natuke kurb,» kinnitas ema ja lisas, et Haron lootis, et äkki ta nüüd võiks sellest veidi puhata.

Isa Holger Enok kinnitas, et poja diabeedi tõttu jääb väga palju tegemata. «Reisid Aafrika kõrbesse jäävad tõenäoliselt praegu tegemata, kuna me enne ikkagi reisisime väga palju, siis nüüd pigem läheme sellistesse kohtadesse, kus me teame, et on hea meditsiinivõrgustik, et meil oleks mingi kindla aja tagant võimalus meditsiinilist abi saada,» rõhutas ta.

Samuti kinnitas isa Holger, et kõige suurem mure diabeetikust lapse vanematel on magamatus. «Kui enne diagnoosi oli Haron kolinud enda tuppa magama, siis nüüd ta magab rõõmsalt meie kõrval, sest me füüsiliselt ei ole suutelised käima toa vahet, sest sellist ööd, kui me ei kontrolliks teda, ei ole olemas,» rõhutas ta ja tõi välja, et kaks-kolm-neli korda tõusevad nad igal ööl üles. «Oleme ka terve öö üleval istunud vahetustega, viimane kord olin poole kolmeni, siis ma enam ei suutnud ja Triinu oli poole kolmest kuni hommikuni.»