2022 on olnud kurb ja traagiline aasta. Suures osas tänu ühele töllmokale, keda tuntakse Venemaa presidendina. Jõulud on andmise aeg. Aga sedapuhku peksa andmise aeg, ütleb Juku-Kalle Raid. Ning kaika osas Putini tagumikul peab üles astuma kogu mõistuspärane maailm.
On üks hea vana anekdoot mehest paradiisiväravate taga, kes viriseb, et Jumal teda kunagi ei aidanud. «Oleks kasvõi loteriil võitnud!» vingub mehike.
«Kuidas ma sain sind aidata», küsib Jumal vastu, «kui sa ei teinud absoluutselt mitte midagi? Sa ei ostnud ju isegi loteriipiletit!»
Miks see anekdoot neil jõuludel ja aastavahetusel kõnetab? Aga seepärast, et aastal 2022 (ja tegelikult ju veel ennegi, varem oli lihtsalt katsetuste ja hoovõtuaeg) on üks psühhopaat senituttava maailma täiesti tuksi keeranud. On viimane hetk – et maapallil üleüldiseks sõjaks ei kisuks – võtta ette kõik, mis võimalik võtta, et see tüüp kinni peatada.
«Midagi teha» – nagu ütles Jumal vingujale.
Samale anekdoodile mõeldes – olgu see või «loteriipileti» ostmine. Soov midagi võidu eesmärgil ette võtta.
Me ei räägi siin vaid sõjalisest abist Ukrainale, vaid üldse igasugusest toetusest. Pisikesest või suurest – ei oma tähtsust. Materiaalsest – kindlasti. Häid soove pomisedes kuradeid oma urgu tagasi ei suru. Aga mitte ainult materiaalsest abist ei pea mõtlema. Selge mentaalne suhe, õige ja jõuline lause, vinge julgustus muudab teinekord kogu aegruumi hetkega. See aitab selga sirgena hoida.
Kui meenutame Zelenski külaskäiku USA-sse, Bideni kontorisse, siis nägime ju: klaar, konkreetne, vapper ja kirglik lause loeb. Inimesed mõistavad seda.
Agressor on pühhopaat. Masin. Täiesti rikki läinud masin. Ja täiesti rikkis masin visatakse minema.
Ja see kehtib kogu maailma kohta. Ka agressorriigi kodanike kohta, kes Putini ilgusega nõus ei ole – ka nemad saavad vähemalt lauset kasutada.
Iga kord, kui mõni riigijuht – enamasti on selleks tõesti olnud Macron – pajatab midagi võimalusest «säilitada Putinile väärikus», «tagada» Venemaale «julgeolekugarantiid» jne, oleme me astunud järjekordse sammu senini küllaltki normaalsest ja rahumeelsest maailmakorrast eemale. Ühe sammukese lähemale maailmale, kus võidutseb agressioon, inimesi juhib hirm ning südameis hiilib paanika.
See aasta peaks meile kõigeile õpetama – poliitikutest kassapidajani (kellest võib vabalt saada samuti poliitik!), et mitte vaid vabadus pole habras, vaid ka rahu on habras.
Üksainus nupust nikastanu, tõsi küll, oma ajaloo kasvandik, empaatiavõimetu ning täiesti külm tõbras saab selles maailmas teha rohkem kahju kui katk. Katk taandub kord iseenesest, räägib meile ajalugu. Agressioon ei taandu. See vaid kasvab, kui talle mitte vastu astuda.
Agressioonile lihtsalt ei saa reageerida naeratades, vilistades ja kõrvale vaadates, nagu lääs senini Venemaa tegutsemise puhul on teinud.
Agressioon arvestab ainult vastujõuga, see on selge.
Kui agressiooni mitte peatada, läheb ta iga järgmise sammuga üle järgmise piiri, üle kõikide piiride, mille rikkumine tundus veel hiljuti täiesti võimatu; isegi mõte sellistest võimalustest absoluutselt naeruväärne.
See on karm õppetund. Agresiooni ei lõpeta juttudega rahust, kooseksisteerimisest, kultuuride, laste, naiste ja meeste hingede ning isikute olulisusest või esmastest inimõigustest nagu õigus elule.
Agressiooni ei peata ümarlaua taga agressorit õlale patsutades või talle neli korda päevas helistades.
Agressor saab aru ainult ühest liigutusest – ja see on valus hoop vastu hambaid.
Selleks, et Putin võtaks peksa, tuleb talle tuleviku peale mõtleva maailma poolt peksa ANDA.
Agressioon ei jää kõhklema mingil kaunil hipsterite istutatud lilleväljal, millega juhitakse tähelepanu mugavustsooni kohutavatele «probleemidele», kliimamuutuste olulisusele, või «meeletule ebaõiglusele», olgu selleks siis puhkepäevade osakaal, naiste kesine palk või keskealiste meeste tühistamine või ükskõik mis muu «valuküsimus», mis kõik on küll olemas, aga kujutavad endast tõelise agressiooni kõrval läliseva imiku naeratust.
Agressioon on tänane suurim probleem. Ja seda lõpetamata ei lahenda me kunagi ka pehmemaid probleeme, selles on asi.
Agressiooni ainus peatamisvõimalus on see sunniviisiliselt nurka suruda. Jõuga. Sõnad siin ei aita, diplomaatiline parkett samuti mitte, agressori telefoninumbri võib rahulikult aknast välja visata, sest sõnadest ta mitte ainult ei taha aru saada, vaid ilmselt ei saagi.
Agressor on pühhopaat. Masin. Täiesti rikki läinud masin. Ja täiesti rikkis masin visatakse minema. Prügimäele. Kogu ülejäänud maailma poolt.
Selleks aga, et Putin (ja pole mõtet rääkida vaid isikust, see on koondnimi kogu Vene riiklikule mosaiigile) võtaks peksa ja lõpetaks selle kohutava olukorra, mis edasi kestes haarab maailma üha rohkem endasse, tuleb talle tuleviku peale mõtleva maailma poolt peksa ANDA. Seda tuleb talle võimaldada. Ja absoluutselt igal tasandil, olgu selleks sõjaline, poliitiline, humanitaarne, sõnaline, suhtumuslik või mõni muu.
Soovigem siis jõuludeks, et järgmine aasta lõpetaks selle olukorra. Lõpetaks agresiooni.
Ja aidakem kõik kaasa. Iga päev või kuu. Niipaljude toetuseurode, vabatahtliku tegutsemise või ükskõik mille muuga, mis oluline on ning tundub asjakohane. Kuidas keegi saab.
Kui on kindel soov agressioon lõpetada, saavad seda teha absoluutselt kõik.
Vastasel korral sööb see agressioon meie senini – olgem ausad! – küllaltki õdusa maailma lihtsalt ära.
Ilusaid jõule!
Oma jõukohase panuse Ukraina rindele saad anda siit: toeta.me!
Ostame Ukraina sõjaväele silmad, mille abil vene üksusi sihtida!