«Ta oskas päriselt kuulata ja toetada.» Kristiines ootamatult elu kaotanud 30-aastast muusikut jäävad leinama väike laps ja armastavad sõbrad
/nginx/o/2021/10/23/14160521t1h7bf1.jpg)
28. detsember 2022, 08:30
/nginx/o/2022/12/27/15047744t1hc1a3.jpg)
«Kogu aeg olid tüüpilised argielulised vabandused, miks ei saa üksteisele külla minna. Nüüd tunduvad need kuidagi eriti mõttetud probleemid, mis meid takistasid,» nendib Jüri, rääkides muusikust sõbra kaotusest. Detsembri keskpaigas võttis tulekahju noore andeka muusiku Karl Ölluki elu. «Ta armastas oma tütart kogu südamest...»
16. detsembri varahommikul leiti Tallinnas Kristiine linnaosas põlenud hoonest noore mehe surnukeha.
See oli 30-aastane muusik Karl Ölluk ehk KELUK, kellest jäid maha elukaaslane ja pisitütar. 26. detsembril saadeti muusik kontserdipaigas ja ühtlasi tema töökohas, Tallinnas asuvas Kultuurikatlas, viimsele teele.
«Just hiljuti hakkasime rohkem suhtlema, oleksime ilmselt lähedasemaks veel saanud...» räägib Karli kunagine kooliõde Helena. Tema sõnul nägid nad üksteist harva, kuna elu on kiire ja Karl pühendas pea kogu oma aja muusikale.
«Ta oli väga andekas, omanäoline ja imeline looja. Ta andis meile kõigile puhast armastust ja headust. Andekus voolas läbi iga ta keharaku, noorena rokkides kitarriga ja hiljem luues väga võimast mitmekihilist, kosmilist, transtsendentaalset psühhedeelset muusikat. Ta oli iga oma keharakuga täiesti pühendunud muusikale. Ma ei teagi kedagi teist, kes oleks nii pühendunud. See on lihtsalt nii inspireeriv ja imetlusväärne.»
«Ta oskas sind päriselt ära kuulata»
Helena sõnul oli Karl truu ja väärt sõber väga paljudele inimestele. «Ta oskas sind päriselt ära kuulata ja toetada südamest kõiki su tegemisi. Tõeliselt heasoovlik ja südamlik hing ning hoolivalt armastav abikaasa ja isa. Karl andis oma olemusega edasi entusiasmi ja positiivsust, mis nakatas kõiki, kes teda tundsid.»
Sõbrad ja tuttavad jäävad teda meenutama kui seltskonnahinge. Alati positiivset, lahket ja väga empaatilist inimest.
Ka Karli Madara tänaval asuva stuudio ette, kus tuli ta endaga kaasa viis, olid sõbrad ja tuttavad toonud küünlaid.
Nädal aega pärast traagilist põlengut, ühel vihmasel ja hallil neljapäeval, olid küünlad endiselt maja ees. Küll vihmast, tuulest ja lumest räsitud, ent jõudsalt püsti – oma kohal.
Jahedaid ja rõskeid majakoridore saatis tugev vinguhais. Vihm vastu plekki kolisemas.
18 aastat tagasi Karliga tänu ühisele sõbrale tutvunud Jüri meenutab, et nad tundsid kohe hingesugulust.
«Inimesena oli ta lahke ja siiras, temaga oli pea võimatu konflikti minna. Ta püüdis teisi ka alati lepitada, kui märkas, et mingi teema on üleval. Sõbrana oli ta ustav rännakukaaslane, kes ei jätnud mind kunagi hätta,» räägib Jüri. Tema sõnul mindi nii mõnelegi ettearvamatule seiklusele üheskoos vastu. «Tal oli ka eriline anne minu loomingulisust käima tõmmata. Kui koos loomeprotsessi käsile võtsime, tekkis ilus sünergia ja ideed lendasid.»
«Isana oli ta hooliv ja hell»
Isana oli Karl sõbra sõnul väga hooliv ja hell. «Ta armastas oma tütart kogu südamest ja pingutas palju, et perele paremaid elamistingimusi luua.»
Viimasel ajal sõbrad aga nii palju ei suhelnud, kui oleks soovinud ja tahtnud. «Elud olid niivõrd kiired... Kogu aeg olid tüüpilised argielulised vabandused, miks ei saa üksteisele külla minna. Nüüd tunduvad need kuidagi eriti mõttetud probleemid, mis meid takistasid. Kes tahab, otsib võimalusi...»
Sõprade viimane vestlus oli septembris, kui plaaniti vanale bändile taas hoog sisse anda. «Arutasime, et oleks tore vana bändi kutid üle pika aja kokku saada ja ta pani südamele, et me lauljaga ära lepiks,» meenutab Jüri.
Jüri oli ka üks matuse korraldajatest. «See oli üks ilus õhtu,» tõdes ta, tänades kõiki, kes selle korraldamiseks abikäe ulatasid.
Ühismeedia on samuti täitunud nii kunagiste klassikaaslaste kui Karli muusika austajate südamlike postitustega.
«Uskumatult soe, ere ja intensiivne inimene, kes tõi inimesi kokku,» kirjutab ühismeedias kooliõde Margaret. «Elad edasi meis kõigis ja oma muusikas.»
Karli lapsepõlvesõbra Rosmari sõnul oli Karl talle justkui suure venna eest. «Mind lohutab teadmine, et teispoolsuses on nii imeline sõber mind ühel päeval tervitamas. Aitäh Sulle maailma tulemast ja ka minu elus tähtis olemast! Me sobisime sõpradeks ideaalselt, mitte iialgi me ei läinud tülli ja alati oli koos põnev. Olid saanud parima oma vanematelt – isalt suure muusikaarmastuse ja originaalsuse ja emalt suure ja lahke südame, soojuse.»
Möödunud reedel kell kell 7.40 said päästjad teate, et Tallinnas Kristiine linnaosas põleb Madara tänaval hoone. Maja kolmandalt korruselt tõusis suitsu ning teataja sõnul võis ruumis viibida ka inimesi.
Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalvebüroo nõunik Ants Aguraiuja rääkis õnnetuse päeval Postimehele, et tulekahju arvatav tekkepõhjus võis olla rike elektripaigaldises.
Kristiine linnosa vanem Jaanus Riibe kommenteeris väljaandele, et ehitis on eraomandis – tegemist on vana tööstushoonega, mis on ümber ehitatud.
Riibe sõnul muutis päästjatele tule kustutamise keeruliseks teadmatus sellest, et seal oli elamu, kus võiksid ööbida inimesed. «Omanik on kinnitanud linnale, et äriruumid on renditud välja kunstnikele ja muusikutele ateljeedeks või stuudioteks,» lisas ta. Riibe sõnul ei olnud luba antud pindadel elamiseks ja tänaseks on algatatud menetlus asjaolude väljaselgitamiseks.
Postimehele teadaolevalt elas Madara 22 hoones pikemalt küll erinevaid kunstnikke, kuid Ölluk ei olnud üks nendest. Seda nentisid ka tema sõbrad. Pigem viibis ta stuudios, et muusikat kirjutada.
