Ehkki Narvast lubati Lenin ära koristada alles 2023. aasta alguses, sai Eesti suurepärase jõulukingituse, kirjutab Juku-Kalle Raid. Ühtlasi tutvustab Raid vana diktofonilinti, kus kunagine Tallinna linnapea Hardo Aasmäe räägib, kuidas Tallinnas Lenin juba 1991. aastal maha võeti. Täna on paras hetk seda kentsakat lugu meenutada.
Narva Lenin (autor skulptor Olav Männi) pandi paika 1957. aasta "revolvripühadeks", nagu kutsuti 7. novembrit, "oktoobrirevolutsiooni" aastapäeva.
65 aastat nüri valvelseisu
1993. aastal demonteeriti Uljanov tänaselt Peetri platsilt, aga sellega hakati peale alles siis, kui toonane president Lennart Meri oli süfiliitikust revolutsionääri kohta õige mitu kõvasõnalist märkust teinud.
Mäletatavasti eemaldati Lenin see 21. detsembril 1993. Alguses ei saadud Leninit postamendi otsast kuidagi lahti. Kuna olin ise parasjagu Narvas, võin kinnitada, et rähklemine riigipööraja puuslikuga oli kõrvalt vaadates üsna naljakas. Esiteks oli kusagilt välja roninud kamp Lenini-armastajaid ning teiseks ütles üles Lenini eemaldamiseks kohale sõidutatud kraana.
Peale pikemat rüselemist saadi Uljanov siiski maast lahti ning toimetati Hermani kindluse hoovile, kus too vedeles tänaseni – viimase Lenini kujuna Eesti avalikus ruumis.
Nüüd on see episood õnneks möödas, Lenin kolib ajaloomuuseumisse, hoolimata ka sellest, et ilmselgelt põrutada saanud Narva volikogu liige Aleksei Jevgrafov hindas Lenini äraviimist õnnetuseks: "Kahtlemata on see halb. Me oleme lihtsalt kohustatud tegema kõik selleks, et hoida alles asju, mis on linnaelanikele südamelähedased ja seotud linna ajalooga. Ja see monument on seotud just nimelt Narva linnaga."
Kuidas on Lenin seotud Narvaga, Jevgrafov ei seleta ja parem ongi. Igasugust entsiastlikku padulollust pole mõtet kuulata.
Tallinnast visati Lenin minema 32 aastat varem
Tallinnas arenesid asjalood aastatel 1990-91 aga palju kirevamalt. Kunagi lindistasin Tallinna linnapea Hardo Aasmäe meenutusi sellest, kuidas tal õnnestus pealinna punapuuslikest lahti saada. Et tänasel päeval on tegemist Leniniga, avaldame siinkohal Hardo Aasmäe meenutuse Lenini teisaldamisest suvel 1991 muutmata kujul:
"Seltsimees Uljanoviga oli meil tõesti mure. Kui kogu muu kaadervärk oli ammu kadunud, seisis Lenin ikka veel nürilt edasi. Teisaldamisprojektid vedelesid lauasahtlis, kuid ettevaatliku inimesena ootasin ma Lenini aega võrreldes muude raudmeestega kauem.
Kuni lõpuks seltsimehed Janajev, Krljutškov, Pugo ja teised 1991. aasta riigipöörajad lahendasid küsimuse minu eest. Olles asunud vana Nõukogude Liitu taastama, panid nad oma võttega end ise pikali, nagu ajaloos vahest ikka juhtub."
Aasmäe meenutab edasi, et Lenini mahavõtmisel osutus tõkiskingaks Nõukogude armee Tallinna garnison. Kuna KGB tegevus oli paralüseeritud, tunnistas Tallinna garnisoni ülem Juri Pavlovitš Belov Aasmäele, et tal on ülesanne Leninit kaitsta, vehkides sealjuures kirjaliku käsuga. Tõsi, mitte värske, vaid aegade hämarusest pärineva paberiga. Igivanaga.
Aasmäe meenutab:
"Pean tunnistama, et sain sm Beloviga erakordselt hästi läbi – tegemist oli äärmiselt haritud ning intelligentse ohvitseriga. Ta kurtis, et lõpetas Makarovi nimelise tipp-sõjakooli, pärast seda pandi ta aga allveelaeva, kust lasti välja alles 20 aasta pärast? Seejärel toodi ta Tallinnasse garnisoni ülemaks. Kui ma temast õigesti aru sain, polnud ta 20 aasta üle allveelaeva pimeduses eriti õnnelik, ehkki ütles kord mõru naljana, et tema viimane ametikoht oli flotilli kapten ning tema käsutuses olev tuumajõud oli suurem kui Inglismaal, Prantsusmaal ja Hiinal kokku).
See selleks. Lenini üle vaidlesime me paar päeva, kuna tema pidanuks Lenini rüvetamise puhul saatma välja soomustatud piilkonna. Olin kahevahel. Mõtlesin, et võtaks jõuga maha, ent siis Belov helistas ja ütles, millal tema seltsimehed, kes Uljanovit valvavad, lõunale lähevad.
Tänasin teda ja tõstsin kohe teise telefoni."
*
Nii lahkus Lenin 1991. aastal Tallinnast. Ilma liigse kisa ja kärata.
Ning lõpuks nüüd, 32 aastat hiljem, ka Narvast.
Häid jõule!