Kuna sel nädalal annab Tartu bänd Fix (asutatud 1968. seega 44 aastat vana) üle Eesti 3 kontserti – Tartus, pärnus ja Tallinnas, otsustas Juku-Kalle Raid panna kirja paar õudsemat lugu, mida Fixi mehed Alar Madison ja Väino Land nõukogude avarustel nägid. Fix esineb 21. detsembril Tartus ning 23. detsembril Tallinnas.
1968. aastal Tartu rajooni kultuurimaja tiiva all alustanud tudengiansambel Fix on ennast tänaseks kindlalt Eesti muusikaajalukku jäädvustanud. 54 aastaga on kadunud pikad juuksed, lillelised püksid; muutunud on riigikord, läbi viidud kümneid valimisi, on mindud palju paksemaks. Fixist on läbi käinud lugematu hulk inimesi, kuid ansambel ise on alles. Bändi muusikat on iseloomustatud kui pöörast kirevust alates jaanipäevasest külakantrist, ukraina rahvaviisidest, hard-rockist, džässist, joodeldustest ja funky’st, lõpetades disko ja estraadiviisidega. Nende tuntud hittideks on “Tsirkus”, “Pesumees”, “Vana pildiraam”, “Pardike ja mooniõis” jpt.
Mannapuder ja restotäis viina
Väino Land, üks Fixi asutajatest rääkis mulle kord uskumatuna tunduva loo, mille peategelaseks oli mannapuder. Õigemini, viin ja mannapuder. Veel õigemini: viin, mannapuder ja Venemaa. Samas kõrval passis ka Fixis osalenud Alar Madison.
Väino Land: See on absoluutselt tõestisündinud lugu. Istusime kolmandat päeva Blagovessenskis. Väga paha oli, lavale esinema ei lastud. Ja siis, pane tähele, enne lennukile minekut, mõtlesime kümnekesi, et võtaks veidikene viina. Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma. Kõige odavam toit oli mannapuder, 10 kopikat. Võtsime siis kümnekesi mannapudru ja sada grammi. Ja niimoodi kümme korda järjest. Kogu see maja oli söömata mannaputru täis. Ma ei tea, võib-olla on tänaseni.
Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma.
Leedukad ja korvpall
Alar Madisson: Kõige kuulsam on tegelikult Fix olnud ikkagi Leedus. Olime metsikult kuulsad. Sama, nagu, ma ei tea… John Lennon. See, kuidas see kuulsus alguse sai, on omaette history.
Land: Tantsuõpetajad Norvaissad korraldasid 70ndate alguses Kaunase spordihallis temaatilisi kontserte. Ja üks neist sattus olema kantriteema. Leiti Eestist kantribänd nimega Fix. Sõitsime siis sinna Kaunasesse. Suur spordihall, nagu ikka.
Meil on siuke lugu, nagu “Kuidas metsa hõikad”. Lauluread “tuli usin tulema,vesi väle vajuma, raha kiirelt kuluma” asendati ajalooliste sõnadega… degevoja (elagu) krepsinis (korvpall) degevoja Žalgiris, degevoja Sabonis, ja me olime kuulsad umbes kümme aastat.
Väike-väike miilits suure-suure furaškaga
Alar Madisson: Ma võin sulle siin kuue silma all rääkida ühe loo, kui sa lubad, et sa ei lindista.
Juku-Kalle: Ei lindista! (Lülitab diktofoni tööle.)
Madisson: Kaks inimest Fixist. Tegevuspaik Venemaa. Aga poes müüakse rislingut. No mõeldi, et vaja minna teise poodi ja osta suur kott, mis jälle osta omakorda rislingut täis. No kujuta ise ette, rislingu vein Venemaal!
(Tõsiselt) Me ju muidu keegi ei joo. Me oleme karsklased. Kõik teised muusikud joovad.
Aga kui vein oli käes, siis teatas üks meestest, et mis me sinna hotelli nii vara ronime, näete, seal eemal on ilus lumine lohk, külma on ainult 25 kraadi, läheks libistaks vähemalt ühe rislingu ära. Istuti lohku, avati risling, aga umbes kolmanda pudeli ajal saadi aru, et on vaja hakata laulma eesti patriootlikke laule.
Miks sa ei laula, miilits, kes sa oled väike-väike? Miilits aga räägib, et tal on eesti keelega raskusi.
Land: Siis tuli miilits. Eestlased olid sellised suured-suured, aga miilits oli väike-väike.
Madisson: Ja siis see miilits, kes oli väike-väike, hakkas õiendama, et mis te räuskate. Talle öeldi muidugi, et käimas on “estonski natsjonalnõi prazdnik” ja et “mõ prazdujem”. Ja öeldi miilitsale, et pole viisakas nõukogude inimesi segada, vaid on vaja hoopis nendega koos veini juua. Ja siis see miilits, kes oli väike-väike, vaidles vastu. Mõnda aega.
Land: Aga mitte liiga kaua.
Madisson: Siis joodi juba kolmekesi ja eestlased laulsid edasi, kuni hakkas tunduma, et oot-oot, nii ei lähe. Meie laulame, aga miilits, kes on väike-väike, ei laula.
Miks sa ei laula, miilits, kes sa oled väike-väike? Miilits aga räägib, et tal on eesti keelega raskusi. Siis öeldi miilitsale, kes oli väike-väike, et hea küll, kui sõnu ei tea, siis laulgu lja-lja-ljaa, aga laulgu, raisk, kaasa.
Ja nii kaikus keset Siberi ööd kahehäälne eestikeelne laul “Jää vabaks, Eesti meri”, millele sekundeeris miilits, kes oli väike-väike ja kelle furaška oli suur-suur: “Lja-lja-lja-ljaa-ljaa-ljaa-ljaaa!”