Kuna sel nädalal annab Tartu bänd Fix (asutatud 1968. seega 44 aastat vana) üle Eesti 3 kontserti – Tartus, pärnus ja Tallinnas, otsustas Juku-Kalle Raid panna kirja paar õudsemat lugu, mida Fixi mehed Alar Madison ja Väino Land nõukogude avarustel nägid. Fix esineb 21. detsembril Tartus ning 23. detsembril Tallinnas.
1968. aastal Tartu rajooni kultuurimaja tiiva all alustanud tudengiansambel Fix on ennast tänaseks kindlalt Eesti muusikaajalukku jäädvustanud. 54 aastaga on kadunud pikad juuksed, lillelised püksid; muutunud on riigikord, läbi viidud kümneid valimisi, on mindud palju paksemaks. Fixist on läbi käinud lugematu hulk inimesi, kuid ansambel ise on alles. Bändi muusikat on iseloomustatud kui pöörast kirevust alates jaanipäevasest külakantrist, ukraina rahvaviisidest, hard-rockist, džässist, joodeldustest ja funky’st, lõpetades disko ja estraadiviisidega. Nende tuntud hittideks on “Tsirkus”, “Pesumees”, “Vana pildiraam”, “Pardike ja mooniõis” jpt.
Mannapuder ja restotäis viina
Väino Land, üks Fixi asutajatest rääkis mulle kord uskumatuna tunduva loo, mille peategelaseks oli mannapuder. Õigemini, viin ja mannapuder. Veel õigemini: viin, mannapuder ja Venemaa. Samas kõrval passis ka Fixis osalenud Alar Madison.
Väino Land: See on absoluutselt tõestisündinud lugu. Istusime kolmandat päeva Blagovessenskis. Väga paha oli, lavale esinema ei lastud. Ja siis, pane tähele, enne lennukile minekut, mõtlesime kümnekesi, et võtaks veidikene viina. Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma. Kõige odavam toit oli mannapuder, 10 kopikat. Võtsime siis kümnekesi mannapudru ja sada grammi. Ja niimoodi kümme korda järjest. Kogu see maja oli söömata mannaputru täis. Ma ei tea, võib-olla on tänaseni.
Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma.