ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Jalgpalli MM-i finaali puhul unelmate matšist, mis lõppes tulemusega 24:3

Maailma populaarseim spordiala jalgpall on leidnud kenakese koha ka kirjanduses, kirjutab Juku-Kalle Raid. Alljärgnevalt uurime mõningaid absurdeis rekordeid. Reaalsuses on suurima skooriga MM-i finaali tulemus aastast 1958, kui Brasiilia alistas Rootsi 5:2. Aga usbeki autori Tuhtabajevi lasteraamatus "Võlumüts" lõppes üks matš isegi tulemusega 24:3!

Jalgpall on vaieldamatult maailma populaarseim spordiala. Ja ilmselt ka kõige kärarikkam ning huligaansem. Kes meist poleks lugenud uudistest põlevatest autodest, segi pekstud linnadest, karmidest kaklustest ning jalkahuligaanide muudest vallatustest. Polegi ju vaja ajas kaugele tagasi minna, mõtleme kasvõi alles äsja toimunud Prantsusmaa-Maroko mängule, pele mida lammutati järjekordselt Pariisi.

Rekord reaalsuses: 13 väravat ühes mängus

Aga fännid peavad väga täpselt atvet kõikvõimalike jalgpallirekordite üle. Mina küsisin valgustatuks saamise suures soovis nõu Ott Järvelalt, kes tulistab kõiki jalkat puudutavaid asjaolusid isegi une pealt.

Väravaküttidest on maailma edukaim sakslane Miroslav Klose (oma karjääris osaletud maailmametsrivõistluste jooksul kokku 16 kolli)

Nagu loo alguses märgitud, pärineb MM-i finaalmängu rekord aastast 1958, kui Brasiilia lömastas Rootsi seisuga 5:2 ja sai maailmameistriks. Ent ühes mängus on enim väravaid vastase võrku laotud koguni 13, sellega sai hakkama pranstlane Just Fontaine, samuti 1958. aastal.

Väravaküttidest on maailma edukaim sakslane Miroslav Klose (oma karjääris osaletud maailmametsrivõistluste jooksul kokku 16 kolli), talle järgneb Ronaldo Brasiilia koondisest (15 väravat), Lääne-Saksamaa mängija Gerd Müller (14 väravat), juba mainitud prantslane Fontaine (13) ning Brasiilia jalkalegend Pele (12 kolli).

Omamoodi nunnu rekord on ka Pelest räägitav anekdoot. Kui reporter olla Pele käest küsinud, et kuidas saaks tema kunagine koondis tänapäeval Argentiina koondise vastu, vastanud Pele 1:0! "Nii vähe", küsinud reporter ja Pele vabandanud: "Nojah, aga enamus meie koondisest on juba üle 75 aasta vanad ka!"

Jalka agulipoiste vahel

Jalka on aga oma kindla koha vallutanud ka kirjanduses – nii maailmas kui Eestis. Keda see teema eriliselt huvitama peaks, sellele julgen lausa palavalt soovitada oma hää sõbra, kirjaniku, jalkaliidu juhatuse liikme ning jalkakohtuniku Vaapo Vaheri suurepärast ja voogavat raamatut "Jalgpall hingede öös", kus on kirjas ilmselt kõik jalgpalli ja kultuuri vahelised seosed ning episoodid.

Väga vahva raamat on ka Richard Janno lastekas "Vutimehed", mis ilmus 1935. aastal ning asetas autori Eesti lastekirjanduse klassikalukku nagu palli väravasse.

Janno kirjeldab oma lapsepõlve Tallinna aguleis XX sajandi esmakümnendil, kus posid elu ja surma peale vutti tagusid.

Siis oli eluke minimalistlik: vutti taoti paljajalu ja vutt oli valmistatud vanast vaibast, õled sees. Nahkvutist võisid toonased vihased võitlejad vaid und näha. Raamatus on ka üks detailne agulipoiste mängu kirjeldus, kus Kordese poisid löövad jalkalahingut Kassisaba poistega, sealjuures jääb mängu skooriks 14:14. Sihukesi mänge tuleb ikkagi harva ette!

Nähtamatu jalgpallur

Aga kõige vingem jalgpallimatši kirjeldus on raamatusse raiutud ikkagi usbeki lastekirjaniku Hudarbeidõ Tuhtabajevi poolt. Raamatus "Võlumüts" – mille mina sain auhinnaks ülihea õppeedukuse ning eeskujuliku käitumise eest teises klassis (see oli koolis mu viimane edukas aasta) – leiab vilunhud popitegija, õpetajate kirstunael ning vanemate murelaps mahajäetud majast mütsi, mis teeb selle, kes ta pähe surub, kohe nähtamatuks. Kõigele lisaks oskab imemüts ka rääkida.

Kodumeeskonna väravavaht igavleb, kutsub väravasse oma varumängijast sõbra, kellega hakatakse samovarist teed rüüpama, sest paremat pole lihtsalt teha.

Novot. Too pahandusejuurikas Hašim-džan Kuzõjev leiab niisiis mütsi, saab sellega sõbraks ning müts muudab ta raamatu jooksul pahast ja krutskeid täis kutiks heaks ja õilsaks oivikuks, nagu nõukogude lastekirjanduses kohustuslik ongi. Aga see ei lähe muidugi lihtsalt, vaid üle kivide ja kändude.

Niisiis kohtub linnakese staadionil kohalik mansa naaberlinnakese omaga ning juba esimestel minutitel lüüakse võõrustajatele 3:0 ära. Usbeki pahas nagamannis kerkib õiglustunne, ta paneb mütsi pähe, hüppab nähtamatuna väljakule ning jahmunud publik näeb, kuidas pall iseenesest õhus lennates vastaste väravasse paiskub.

Ja niimoodi lausa 24 korda järjest. Kodumeeskonna väravavaht igavleb, kutsub väravasse oma varumängijast sõbra, kellega hakatakse samovarist teed rüüpama, sest paremat pole lihtsalt teha.

Ja kirjas on, et ajaliselt oleks isegi 10 kolli rahulikult lisaks tehtud, ent vastasmeeskonna tormaja astub nähtamatule jõnglasele peale ja tallab tal ribid sodiks.

Vot sihuke matš.

Täiesti kindlalt tõmbaks võlumütsi pähe ja tõttaks oma lemmikmeeskonnale appi ka kõik tänased jalkafännid. Aga müts on kahjuks siiamaani Usbekistanis peidus.