R, 3.02.2023

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Jälle! Mida teha, kui loll armastab Leninit?

Narva linnavolinik ja Yana Toomi nõunik Jevgrafov Eesti viimase Lenini kaitsel
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Jälle! Mida teha, kui loll armastab Leninit?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 6
Armastada Leninit on kui pugida igal hommikul kilo kärbseseeni
Armastada Leninit on kui pugida igal hommikul kilo kärbseseeni Foto: Ahto Muld

Yana Toomi nõunik ja Narva linnavolinik Aleksei Jevgrafov avaldas arvamust, et viimane avalikus kohas tolknev Lenini kuju peaks jääma Narva, kuna see «olla narvakate südames». See on aga paraku mitte vaid loll, vaid ka täiesti süüdimatu jutt. Massimõrvari kuju koht pole üheski avalikus ruumis, kui see ka mõnel hullumeelsel südames võib püsida, arvab Juku-Kalle Raid.

Isegi ainuüksi Yana Toomi nõuniku ning Narva linnavoliniku Aleksei Jevgrafovi mõte, olgu kasvõi uitmõte, et me peaksime tõsimeeli arutama Lenini kuju koha üle avalikus ruumis, on täiesti jabur.

Veriseima režiimi autor

Narvas seisab Uljanov Lenin siiamaani muuseumi hoovil, mis on ligipääsetav kõigile, see on üldkasutatav ruum, see ei ole isegi osa ekspositsioonist mitte. Ei näe suurt vahet, kas puuslik kõrguks keskväljakul, Peetri platsil, või praeguses kohas. See tuleb sealt kohe ning väga kiiresti ära vedada.

Tõsi ta on, et mitu põlvkonda nõukogude inimesi kasvasid üles teadmisega, et «suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea», ent see ei ole avalikult terrorismi ja vägivalda jutlustanud ning praktiseerinud Lenini metallkäki säilitamiseks mingi alus.

Salaja võib Leninit armastada, südames võib teda kanda see, kes ajaloost ilmselgelt midagi ei tea, seda pole võimalik keelata. Ent see ei ole mingi põhjus ühe 20. sajandi verisema riigi algatajat (mille järglane on tänane Putini Venemaa) Eesti Vabariigis kusagil platsi peal pidada, et sinna jalamile igal aastal üha uuesti punalilli viidaks.

Kas ka Hitler on südameasi?

Maailmas on aukartust äratav hord inimesi, kes peavad au sees Adolf Hitlerit. Aadu on ka nende südames, ent nii lolli mõtet, mis sunniks kedagi kusagil Adolfi puuslikku eksponeerima, ei teki vist küll mitte üheski ajukeses.

Ahjaa. Täiesti mõistetavatel põhjustel oleks sihuke katse – ajada püsti Adolfi kuju – kriminaalkorras karistatav. See ületab lihtsalt igasuguse piiri, kui massimõrtsukat eksponeerima hakata, ükskõik kui sügavale südamesse too oma juured ka ajanud poleks.

Sama kehtib ka Lenini kohta.

Kui Volodja vanametalli kokkuostu tassida, siis selgub tema materiaalne väärtus õige kähku. Ent Lenini moraalne väärtus? Mida paganat?

Just Lenin rajas esimesed koonduslaagrid, kuhu pistis kõik oma vastased. Just Lenin kirjutas, et revolutsioon pole aadlipreilide pansion, vaid revolutsiooni käigus peab voolama veri ning lendama pead.

Ning Stalin oli Lenini ustav ja püüdlik õpilane, just Stalin lõi üleriikliku legendi Leninist, kes lastel päid silitab ning neile suhkrut jagab, laupäevakul palki tassib ning väsimatult «kodanlaste» vastu võitleb, kes töörahvast lüpsta üritavad.

Mis mõttes «ajalooline pärand?»

Lenini ausammas toimetati Narva keskväljakult linnusehoovi pea 30 aastat tagasi. Toona arvati, et ajutiselt. Nüüd aga on see «ajutine» kuidagi väga pikaks vahemikuks osutunud.

Ent Lenini kaitsele viskunud Jevgrafov teatas veendunult: «Lenin peaks jääma Narvasse. Tuleb leida tema jaoks sobiv koht. Sellel on nii materiaalne väärtus kui ka moraalne, ajalooline väärtus. See on Narva elanike südames ja seda võiks kasutada meie linna haldusterritooriumil.»

Mida kuradit on ühist Leninil ja «Narva ajaloolisel pärandil», jääb pehmelt öeldes ikka täiesti hämaraks.

Sealjuures, pangem veel kord tähele, on eelmainitud mees eurosaadik Yana Toomi nõunik ning Narva volikogu ajaloolise pärandi komisjoni juht.

Mida kuradit on ühist Leninil ja «Narva ajaloolisel pärandil», jääb pehmelt öeldes ikka täiesti hämaraks.

Jevgrafov arvas ka, et Leninil on «materiaalne, moraalne väärtus».

Materiaalse väärtuse vastu siinkohal ei vaidlegi. Kui Volodja vanametalli kokkuostu tassida, siis selgub tema materiaalne väärtus õige kähku.

Just Lenini juhitud riik ründas Eestit

Ent Lenini moraalne väärtus?

See mõte on juba lihtsalt meie omariikluse mõnitamine. Miks nii karmilt, võib küsida? Aga palun, tuletame meelde: Lenin on bolševistliku koletise looja. Lenin on selle riigi isa, mis ründas Eestit ning mille absoluutne eesmärk oli Eesti kui verinoor riik maamunalt käbedalt likvideerida. Bolševistlik Venemaa tahtis Eesti «ära võtta» ning just selle riigi vastu pidas Eesti vabadussõda 1918.–1920. aastani.

Ma tõesti ei saa aru, kuidas võib aastal 2022 soiguda midagi Leninist kui moraalsest väärtusest, soiguda temast kui mingist õilsuse majakast, teades samal ajal, et just tänu Leninile rippus iseseisva Eesti saatus juuksekarva otsas ning just Narvas ja selle ümbruses toimusid ühed kõige verisemad ning ka otsustavamad lahingud vabadussõjas.

Mida teha, kui loll armastab Leninit? Lollile tuleb anda võimalus teha seda muuseumi territooriumil või mõnes riigis, kus Uljanov omab ikka veel ikooni mitte kurjategija staatust. Kui aga loll tahab põlistada Leninit Eesti territooriumil, tuleb lollile anda võimalus mõelda ümber või korjata oma kodinad kokku ning jagada elukohta oma mõttekaaslastega kusagil mujal.

Lolluse visa püsimine

Iseasi on üldse see, kuidas lollus kõige kiuste nii hoogsalt ikka veel mõne kodaniku peakeses püsib. Juba aastal 1552 kirjutas Prantsuse õigusfilosoof Etienne De La Boetie essee «Arutlus vabatahtliku orjuse olemusest». Selles essees peitub retoorilisele küsimusele lolluse visadusest ka vastus.

Mida teha, kui loll armastab Leninit? Lollile tuleb anda võimalus teha seda muuseumi territooriumil või mõnes riigis, kus Uljanov omab ikka veel ikooni staatust.

Lollpea kannab endas orjamentaliteeti enamasti täiesti vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt. Ja vabatahtlikult on ta nõus ka ükskõik millise türanni monumendi ees pead vastu maad taguma.

Muuseas, veel üks kahtlaselt samastav paralleel Jevgrafovi palavalt armastatud Lenini ja Putini vahel.

Kooliõpikud pajatasid meile Nõukogude Liidus teatavasti Lenini õilsusest: kuidas ta aitas klassikaaslasi ja näppusattuvaid vanureid. Ning – ennäe imet! – mõned aastad tagasi kirjutati värskes Venemaa 4. klassi ajalooõpikus enam-vähem üks ühele samasugust juttu Putini kohta. Ikka kaaslaste aitamisest, tublidusest ning õiglustundest.

Perekonnanimi vahetub, aga Voljodja jääb lollile südamesse.

See on toksiline nähtus. Nagu pugiks igal hommikul kilo kärbseseeni.

Loodetavasti on järgmise aasta algus just see viimane ajahetk, mil Lenin Narvas veel valvet peab.

Märksõnad
Tagasi üles