ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Kui hullud on olnud kõige hullemad ilmad Eestis? Väike jääaeg, nälg ja maailmalõpp.

• Ligi 500 aastat – kuni 19. sajandi keskpaigani oli ilm märgatavalt külmem, see on väike jääaeg.
• Lumesajud suurenesid veerandi võrra, suved olid lakkamatult vihmased ja külmad.
• Korduvaks motiiviks on, kuidas ellu jäävad vaid üks poisike ja tüdruk.

Kui viimase lumetormi valguses pilk ajalukku heita, saame üsna selgeks, et tegemist on täieliku mugavustsooniga, kirjutab Juku-Kalle Raid. Veel lähiajaloos oli ilmastik tõsiselt inimvaenulik. Väike jääaeg, mis kestis u 14-19 sajandi vahel, põhjustas ülemaailmseid haigusi, näljahäda ning surma igal sammul.

"Elekter on ära umbes 6000 majapidamisel" – umbes selliseid pealkirju kohtame pea igal aastal, kui Eestit räsivad tsüklonid, tugevad tuuled ja lumetormid. Sel aastal lisanduvad probleemid energiaga laiemalt. Keset kõige mustemat viha elektrilevi vastu võiks aga lihtsalt võrdlusmomendi huvides suunata pilk ajaloolises mõttes lähiminevikku.

Külm lõi elu üsna kiirelt uppi

Ligi 500 aastat – orienteeruvalt 14. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani kujundas Euroopas ilma oluline jahenemine, mida on hakatud "väikeseks jääajaks" kutsuma. Tõsi, täpset vahemikku on pea võimatu "kaardistada", klimatoloogid ja ajaloolased pole väikese jääaja pikkuses sugugi ühel nõul, ent selles siiski, et tegu oli üsna pika ja elukvaliteedi seisukohalt raske vahemikuga.

Päris hea ja akadeemilise ülevaate annab perioodist Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise raamat "Eesti kliima minevikus ja tänapäeval". See põhineb kõikvõimalikel vanadel kroonikatel, kust Tarand on kokku kogunud andmed, mis lubavad üsna selgelt siinse ilmastiku mustrit aduda.

Nii võime lugeda kirjapanekuid 17. sajandist, kus ilm külmenes sedavõrd, et Tallinnast oli saanud talviti otse üle jää Rootsi liikuda.

Kroonikatesse kanti alati just erakordsed olud, olgu selleks siis põuad, lakkamatud vihmaperioodid või ekstreemsed külmad. Seda sissekannete rivi silmitsedes saame teada, et soe aeg Euroopas, mis valitses viikingiajal ning ka hiljem, muutus üsna järsult sajandeid kestvaks külmemaks perioodiks. Temperatuurid olid 9. ja 13. sajandi vahel kogu maailmas 1–2 kraadi võrra kõrgemad, kui sellele järgnenud perioodil, mis on tegelikult piisav muutus, et kogu elukorraldus põhjalikult uppi lüüa.

Eriti külmad vahemikud

Nii võime lugeda kirjapanekuid 17. sajandist, kus ilm külmenes sedavõrd, et Tallinnast oli saanud talviti otse üle jää Rootsi liikuda. Andres Tarand usub küll, et nöörsirget jääteed siiski ei esinenud, ent põhimõtteliselt selline liikumine – siis erinevate pikkuste ringidega – ikkagi toimus.

Ka väikese jääaja raames kõikus ilmastik, eriti külmad olid ajavahemikud 1570–1630 ja 1675–1715. Lisaks kroonikatele võib vaadata ka näiteks maalikunsti. Hollandi klassikud on 17. sajandi maalidel kujutanud kanalitel uisutamist, mis oli varasemalt seal võimatu, toona on kaasaegsete märkmete kohaselt kinni külmanud isegi Veneetsia laguun ning mitmed lõunapoolsed sadamad.

Nendel sajanditel kasvasid hoogsalt liustikud, lumesajud suurenesid orienteerivalt veerandi võrra, suvesid iseloomustasid jahedus ning lakkamatud vihmad. Lund sadas ka paikades, kus varem polnud inimmälu kohaselt seda juhtunud. Nii võis mõningatel aastatel ka Vahemerel uisutada, oli aastaid, mil Bosporuse väin külmus kinni, vähemalt paaril korral külmus kinni ka Läänemeri. Väike jääaeg muutis oluliselt Euroopas teada olnud maailmakorraldust ja elu.

Uskumatu suremus

Kui rääkida Eestist, siis 17-18 sajandi vahetusest on teada mitmeid kordi, mil Tallinna sadam sai jäävabaks alles juuni esimese poole jooksul. Raamatust "Eesti kliima" loeme näiteks: aastatel 1694-97 põhjustasid külmad talved, jahedad ja märjad kevaded ning sügised Põhja-Euroopas, eriti aga Soomes, Eestis ja Liivimaal ekstreemse näljahäda. On kindlaks tehtud, et Soomes hukkus 25-33% rahvastikust ning Eesti- ja Liivimaal 20%. Väga palju talusid jäi tühjaks kas siis kogu pere surma või ka migratsiooni tõttu (väljaränne tähendas ka kerjusteks muutumist, mida juhtus massiliselt).

1695 algab raske ikalduseaeg. Jaanipäevast mihklipäevani (10. oktoober) sajab alatasa vihma.

Tartu ülikooli professor Molleri kirjeldus sedastab: "1695 algab raske ikalduseaeg. Jaanipäevast mihklipäevani (10. oktoober) sajab alatasa vihma, rukki lõikusega saadakse algust teha alles augustikuu lõpul. Külm hävitab tõuvilja, talivili jääb seemne puudusel suurelt osalt külvamata".

Kelchi kroonikast loeme 1701. aasta kohta: "Väga sügav lumi: Poola väed peavad olema lõunas talvelaagris ega saa Liivimaad rünnata... Tuisused ilmad ja tugev lumetuisk."

1708. aasta kohta mainib Kelch: "Kohe pärast mihklipäeva sadas maha nii paks lumi, et ulatus poole mehe kõrgusesse. Virumaal ei saanud üldse vilja lõigata, sest lumi oli maha jäänud mõneks ajaks ja siis alanud venelaste rüüsteretked ning inimesed olid põgenenud metsadesse."

Väikese jääaja põhjused pole üksikasjalikult selged

Tänases mõistes “normaalsetest aastatest” ei ole väikese jääajaga seoses suurt midagi rääkida. Ilm on mitmete füüsikaliste parameetrite kogum, olgu see siis tuul, sademed, temperatuurid.

Mida kaugemale me ajas läheme, seda rohkem on olnud inimene sõltuv sellest keskkonnast, kus ta elab. Kujutame ette “kõigest” kaks kraadi külmemat ilma, näiteks 14.–15. sajandil. Mida see tähendas? Vähemalt kaks nädalat viivitust seemnete idanemisega või kasvamisega, tolmlemisega jne. Ja sellele lisandub tõik, et tavalise rukki valmimiseks on vaja kuid – et ta saaks korralikult küpseks. Kui soe lõpetatakse kuskil augusti keskpaigas ära, lõpeb ka kasvamine. Vili ei saa valmis, kvaliteet on vilets ja teda jääb väheks. Ja siit muutuvad suhted keskkonna ja inimühiskonna vahel. Kui toidulaud jääb ahtraks, saabuvad kõikvõimalikud haigused.

Need ajad kajastuvad ka rahvapärimuslikes lugudes, kuidas külad jäid täiesti tühjaks. Korduvaks motiiviks on, kuidas ainult üks poisike jäi ellu ja leiab üksi mööda maad rännates lõpuks üksiku tütarlapse. Nii saab "inimsugu Eestis taas alguse".

Oja usub koguni, et Põhjasõja ajal ja pärast seda võis keskeltläbi kuni 75% rahvast minna loojakarja.

Siinkohal soovitus lugeda Reet Hiiemäe koostatud vägevat raamatut “Eesti katkupärimus”, kus ta on registreerinud kõik teated katku kohta. Ning katkuajad olid kindlasti üks väikese jääaja "looming".

Väikese jääaja hädade kohta on Tartu arhivaar Tiiu Oja teinud põhjaliku ülevaate: kui suur oli eestlaste rahvaarv enne ja pärast neid sõdu, nälga ja katku. Need on meeletud numbrid. Oja usub koguni, et Põhjasõja ajal ja pärast seda võis keskeltläbi kuni 75% rahvast minna loojakarja.

Just see oli periood, mi järjest sagedamini levisid kogu Euroopas jutud maailma peatsest lõpust. Seninägematult kohutav aeg tekitas paduhirmu. Väikese jääaja hullematel aastatel levis nägivas Euroopas ka kannibalism.

Väikese jääaja põhjustest ei ole võimalik täpselt rääkida, üks neist oli kindlasti päikese vähenenud aktiivsus. Sellesse perioodi jäi mitmeid vulkaanipurskeid, mis paiskasid atmosfääri tuhka, mis neelas päikesevalguse ja -soojuse.

Raamat eesti kliima ajaloost Foto: Juku-Kalle Raidi riiul