Sisuturundus
Kõik on hästi, aga miks ma ikka muretsen?
Viimasel ajal on psühholoogid üha rohkem rääkima hakanud lapseea emotsionaalsest hüljatusest (LEH) ja selle hilisematest tagajärgedest. Sellel teemal on ilmunud mitmeid raamatuid, mis illustreerivad probleemi tõsidust ja näitavad, kuidas vanemate teadmatus võib lastele nende hilisemas elus tõsiseid probleeme põhjustada. Samas peavad paljud seesugust vanemate tegamatajätmisele viitamist lihtsalt käepäraseks vabanduseks, millega oma iseloomu ja tahtejõu puudujääke põhjendada.
Kas lapseea emotsionaalne hüljatus on ka tegelikult nii tõsine probleem, et selle pärast muretseda? Kui jah, siis mida ette võtta? Selle üle arutleb pereterapeut ja kirjastuse Väike Vanker kirjastaja Tiit Kõnnussaar.
Mis on lapseea emotsionaalne hüljatus?
Vanemate üheks oluliseimaks ülesandeks laste kasvatamisel on lastele võimalikult laialdaste (arengu)võimaluste loomine, et laps saaks erinevates valdkondades kätt proovida ja lõpuks leida oma tee – selle, mis talle huvi pakub ja milles ta hea on. Kuid lisaks materiaalsete võimaluste loomisele, näiteks võimalusele tervislikult toituda, heas keskkonnas kasvada, saada hea haridus, osaleda huviringides, käia erinevates trennides, aga ka ennast kultuuriliselt harida ja reisida (see kõik on funktsionaalne toetus), on ülimalt oluline anda lapsele kindlustunne, et mis iganes ka ei juhtuks, on ta kõigi pereliikmete jaoks oluline (emotsionaalne toetus). Eriti oluline on, et laps kasvaks üles tundega, et vanemaid huvitab ka tegelikult mida ta mõtleb ja tunneb.
Kui laps saab kasvades olla kindel, et mis iganes ka ei juhtuks, tema pere on tema sisemaailmas toimuvast huvitatud ja üksiti ka mõistab ning aktsepteerib seda, aitab see kaasa sügava kuuluvus- ja turvatunde ning tervikliku enesehinnangu kujunemisele.
Seevastu need lapsed, kellel oma vanematega domineerib peamiselt vaid funktsionaalne toetus, kasvavad üles sisemise tühjuse- ja üksindustundega, millele nad sageli ei oska nimegi anda. Eriti ajab neid segadusse see, et pealtnäha ei tohiks nad kurta – neil on olemas kõik võimalused õppida ja mitmekülgselt areneda. Selline segu üksindustundest ning pealtnäha kõigi võimaluste olemasolust tekitab lastes sügava ja teadvustamata süü- ja alaväärsustunde. Ta teab, et tal on kõik võimalused ja ta peaks oma vanematele tänulik olema, aga selle asemel tunneb ta ennast nii üksi ja nii vihasena. See on sügav seesmine tunne, et ta ei paku kellelegi huvi.
Milliseid probleeme see põhjustab?
LEHi kogenud täiskasvanud näivad esmapilgul elutervetena ja tihti pole nad ka ise teadlikud, kust nende tühjustunne pärit on. Seetõttu süüdistavad nad oma probleemides enamasti ennast. Raamatus "Üksindusse jäetud“ toob autor Jonice Webb välja LEHi peamised ühisjooned, millest olulisimad on: seletamatu tühjusetunne, kaastunne teiste, kuid mitte enda vastu, süü- ja häbitunne ning küsimus "Mis mul viga on?", viha enese vastu ning vähene emotsioonide teadvustamine. Kõik see mõjutab LEHi taustaga inimeste igapäevaseid suhteid, enesetunnet ja toimetulekut.
Kust selle kohta rohkem teada saab?
Kirjastuselt Väike Vanker on eesti keeles ilmunud juba kolm seda teemat käsitlevat raamatut. Raamatus "Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand" keskendutakse sellele, millised on emotsionaalselt ebaküpsete vanemate tüübid ja uuritakse, kuidas erinevat tüüpi vanematele omased kasvatusmeetodid lapse emotsionaalset arengut ja kogu hilisemat elu mõjutavad.
Kui lugejale võib esialgu jääda mulje, et kogu süü laste probleemide eest püütakse panna vanemale, kes oma laste emotsionaalsetest vajadustest ei hooli, on raamatu eesmärk siiski pigem näidata seda, kuidas erinevad emotsionaalse toetuse puudujäägid võivad last hiljem mõjutada ja kuidas oleks õige oma last emotsionaalselt toetada.
Ka pole emotsionaalse toetuse puudumise taga enamasti mitte vanemate soovimatus oma lapsele emotsionaalset tuge pakkuda – pigem puudub lapsevanematel oma lapseeast pärit eeskuju kuidas seda teha. Nimetatud raamatus ka kirjeldatakse milline on emotsionaalselt küps inimene ja mis suunas saab iseenda emotsionaalset küpsust suurendada, et olla võimeline last paremini toetama.
Kui raamatus „Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand" on fookus vanemate mõjul ja sellel, millised on sagedased puudujäägid lapse emotsionaalsel toetamisel, siis raamat "Üksindusse jäetud" keskendub palju enam LEH-ide sisemaailmale, kirjeldades üsna detailselt seda, mis toimub lapsena emotsionaalset hüljatust kogenud täiskasvanu mõtte- ja tundemaailmas. Autor kirjeldab põhjalikult nii tühjusetunnet, mida sellised inimesed kogevad, kui ka kogu süü- ja häbitunnete spektrit ning sellest tulenevat enesesüüdistamist, ebarealistlikku enestaju ja viha iseenda vastu.
Muu hulgas kirjeldab autor ka üht sellistel inimestel sagedasti esinevat mõttemustrit, mida ta nimetab Saatuslikuks Veaks ja mis seisneb LEHi uskumuses, et kui inimesed teda tundma õpivad, siis ta ei meeldi neile enam. Sedasorti mõttemuster kipub rikkuma kõiki suhteid ja mõistab sellise inimese üksindusse.
Siiski ei jäta autor lugejat hätta, vaid annab juhiseid, kuidas alustada oma tunnetega kontakti saamise protsessi. Oma tunnete teadvustamine on aga hädavajalikuks eelduseks, et inimene suudaks enda emotsionaalsete vajaduste eest hoolitseda; see omakorda aitab lõpuks üksinduse ja enesesüüdistuste nõiaringist pääseda.
Raamat "Ärevuse nähtamatud ahelad" keskendub aga ühele palju laialdasemale probleemile, millega on tuttavad ka kõik LEH täiskasvanud, eriti aga need, kes on lapsena pidanud oma vanemate meeleolu eest vastutust võtma. Nimelt on oma ebameeldivate tunnete eest lapsele vastutuse panemine ja sellega lapse emotsionaalsesse isolatsiooni jätmine üks LEHi viise, mis täiskasvanuna hakkab väljenduma pidevas muretsemises ja ärevuses.
Täpsemalt – kui laps kuuleb vanematelt sageli, et just tema halb käitumine või iseloom on põhjuseks, et teda ümbritsevad täiskasvanud ennast halvasti tunnevad või tema pärast muretsema peavad, ei ole tal võimalik hakata täitma üht lapse peamist arenguülesannet – saada iseseisvaks ja eristuda oma vanematest.
Tulemuseks on täiskasvanu, kes ei suuda enam eristada enda mõtteid ja tundeid vanemate (ja samuti ka kõigi teiste inimeste) mõtetest ja tunnetest, kuna ta on lapsena selgeks õppinud, et just tema on nende põhjustaja.
See põhjustab pidevat stressi ja tunnet, et just tema vastutab teiste inimeste halva enesetunde eest ja on süüdi ka selles, kui teistel tekivad halvad mõtted.
Seega ei saa öelda, et lapsepõlve emotsionaalne hüljatus oleks lumehelbekeste põlvkonna järjekordne probleem. See teema on kahjuks tuttav paljudele täiskasvanutele. Kui kirjeldatu tuleb väga tuttav ette ka oma elust, tasub eelpooltoodud raamatuisse süveneda, et ennast paremini mõista. Kui aga tahta kindlustunnet, et te sama mustrit ei annaks edasi oma lastele, tasub ikkagi spetsialisti poole pöörduda.
Kirjeldatud raamatuid on kõige soodsam soetada loomulikult kirjastuse kodulehelt.