VÄHEM ON ROHKEM ⟩ Taluperenaine Heidi Hanso: oma kasvatatud loom toidulaual on karm, kuid õiglane (1)
/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
5. detsember 2022, 20:30
/nginx/o/2021/09/23/14089003t1h0a9e.jpg)
Saaremaal asuva Pajuvärava talu perenaine Heidi Hanso jagab mõtisklust taluelu raskest poolest, milleks on oma kasvatatud loomade tapmine. «Just see oma kasvatet liha söömise kontseptsioon on üks põhjus, miks ma aasta-aastalt vähem liha tarbin,» avaldab Hanso.
Tihti näidatakse avalikult vaid taluelu ilusat ja idüllilist poolt, mille hulka kuuluvad tervislik elukeskkond, värske õhk, privaatsus ja avar ruum. «Mul on tunne, et ma vahepeal olen nii enda sees kui teiega jagades jätnud soiku selle maaelu ehedama, tihti ka valusama või raskesti mõistetavama, samas nii argise poole jagamise,» kirjutab Heidi Hanso sotsiaalmeedias, jagades mõtteid taluelu raskemast küljest, mille juurde kuulub ka koduloomade surm.
«Vahel lähevad hingelised ise manalasse, näiteks me valgekirju paabulind lahkus oma kehast ja suve lõpus matsime ühe oma kassidest. Vahel võtab meie kasvatatust endale osa loodus: rebane teeb harvendust. Ja siis teeme seda ise. Oma toidulaua jaoks,» avaldab Hanso.
Praegu ongi aeg, kus suvine juurdekasv vajab revideerimist ja realiseerimist. «See on nii raske ja nii ilus samaaegselt. Minu jaoks on see kindlasti olnud tohutu teekond võtta elu,» tõdeb taluperenaine. «Aastaid ei suutnud ma seda ise teha ega soovigi «eputada», et saan vajadusel ise hakkama. Aga saan. Pigem on see leppimine ja tunnistamine, et näiteks vigastatud linnu saatmine uuele ringile, aga ka teadvustamine, et oma hooles ja armastuses ja austuses ja ressurssides kasvatatud liha toetab mu peret kordades rohkem kui poeletilt ostetud anonüümne käntsakas. Nii on lihtsalt õige. Õigem. Õiglane,» ütleb Hanso.
«Olen aga nii tänulik oma partnerile, kellega me seda hetkel koos teha saame. Alati ilusate sõnade saatel. Tänus. Nii suures austuses. Pühaduses. Ja ikka on raske,» tunnistab naine ja lisab, et just oma kasvatatud liha söömine on üks põhjus, miks ta aasta-aastalt üha teadlikumalt vähem liha tarbib. «Põhjus, miks austan neid, kes liha üldse ei söö. Ja miks ma väärindan hinge jätnud kehast kõik, mis võimalik. Siseorganid, suled – suured ja ilusad saavad ehtekunstnike (ja ehk tulevikus ka mu enda) käte läbi eheteks ja udusulgedest otsustasin ise padja teha. Põnev uurimustöö, kuidas see käib. Mammid, kes mind õpetasid, tuletasid seetõttu meelde oma lapsepõlve, 70 aastat tagasi…»
Kuna jõulude ajal on lihasöömine eriti sage, palub Hanso, et seda tehtaks austusega. «Ära jäta järele. Võta lihtsalt vähem,» on ta sõnum.
Hanso postitust kommenteerinud Eve ütleb, et ka tema on oma looma tapnud. «Olen seda teinud, lammast kinni hoidnud ja palunud, et tal oleks kerge, ja pärast nutnud ja ka vegan olnud ja siis jälle liha söönud, kui keha palub. Kõige õigem on praegu minu jaoks teadlik toitumine. Tean, mis ma kehasse panen, ja kuulan keha ja kui selleks on aeg-ajalt liha, olgu nii, aga tean, mis see endaga kaasa toob ja mis ohver see on... Kui vähegi saab, söön taimset, ja ka seal tunnetan, kust see on tulnud,» avaldab ta.
Loomus: iga loom tahab elada
Loomade eestkoste organisatsiooni MTÜ Loomus kommunikatsioonijuht Farištamo Eller püstitab küsimuse, kas loomade kasvatamine endale söögiks on üleüldse väärikas. «Igal loomal on oma elu ja iga loom tahab elada. Inimesed aga näevad loomi ressurssidena, s.t eeldavad, et loomad on selleks, et inimesi teenida ja teenindada. Seda näitavad selgelt ka väljendid «annab piima», «annab mune», «annab liha»,» ütleb Eller.
«Tegelikult nad ei anna, neilt võetakse. Inimesed on läbi ajaloo võtnud endale õiguse erinevaid loomaliike vangistada, neid paljundada, nad üles kasvatada, tihtipeale vaid napilt lapseeast välja ja seejärel näiteks omale toiduks tappa. Vastu «pakub» inimene loomale kingitud elu kuni looma tapmise hetkeni, pidades seda väärt vahetuskaubaks ja küsimata, kas elu, mis juba algab vangistuses, on kellelegi üldse elu elamist väärt.»
Loomakaitsja: kas üldse ilma liha söömata saab elada?
Loomakaitsja ja Loomapäästegrupi eestvedaja Heiki Valner arvab, et ilma liha söömata vist siiski elada ei saa. «Pimedas ja kõledas Põhjamaal vähemalt mitte. Mõistan inimesi, kes on sellest loobunud, aga minu arust on ka nende tervis üksjagu viletsam,» tõdeb Valner ja leiab, et liha tuleks tarbida vähem.
«Kas liha peab nii palju sööma, kui erinevate uuringute põhjal me teeme? Kindlasti mitte ja eelkõige oleks see teene enese tervisele. Lisaks teeme pai loodusele, sest tööstuslik loomapidamine on saatanast nii emakesele maale kui loomadele-lindudele, kes meie toidulauale jõuavad,» räägib Valner.
«Taludes kasvavad loomad teisiti kui suurfarmides ja nende liha on ka kasulikum. Paraku enamus inimesi on linnadesse kolinud ning kuidagi tuleb nad ära toita. Üks valik on kindlasti lihasöömist vähendada ja juba see on väga suur samm. Ise olen seda teinud ja ei kahetse, kuid vaevalt minust kunagi vegan saaks,» avaldab loomakaitsja.