INTERVJUU ⟩ Mart Raukase uus film «Inkvisiitorid» heidab pilgu «kustutatud» kultuurile

30. novembril kogunesid filmihuvilised kino Artise suurde saali, et vaadata filosoof Mart Raukase uut filmi «Inkvisiitorid». «Mind on alati lummanud Madalmaade kunst ja ka oma käesolevas filmis püüdsin elustada üht-teist tummfilmi ajastu «liikuvate maalide» esteetikast,» ütleb Raukas. Mis filmiga on tegemist ning mida tähendab kultuuri «kustutamine»?

30. novembril toimus Tallinnas kino Artis suures saalis filosoof Mart Raukase äsja valminud filmi «Inkvisiitorid» ühisvaatamine ning vestlusõhtu. Tegemist oli esilinastuse eelse tuluõhtuga, mille eesmärgiks oli koguda vahendeid filmi post-produktsiooniks ja rahvusvahelistel festivalidel osalemiseks. Tähelepanu väärib, et nii filmi «Inkvisiitorid» sisu, muusika kui ka montaaž on filmi autori enda loodud. Järgnevalt avaldame intervjuu filmi autori Mart Raukasega.

Filmi «Inkvisiitorid» esmavaatamine. Foto: Erakogu

Filmi sissejuhatades rääkisite, kuidas Te lapsena suvekuudel Peterburis elasite ja aega muuseumides veetsite. Millist mõju on lapsepõlves muuseumides veedetud aeg avaldanud Teie filmiloomingule?

9–14-aastaselt veetsin koos vanaisaga kõik suved Peterburis. Praegugi on need suurepärased kunstimuuseumid mul detailselt silme ees. Mäletan, et eriti lummas mind Madalmaade kunst. Mitte need suured, mitmemeetrised ateljeedes tehtud paraadmaalid, kus tähtsad tegelased peal ja mida tollane linnavõim tellis, vaid hoopis miniatuursed vaikelud, täidetud imelise valgusega. Lapsena ma sõna «metafüüsika» ei tundnud, aga millalgi hakkasin seda lummavat valgust märgistama kui «metafüüsilist valgust». Ka oma käesolevas filmis püüdsin elustada üht-teist tummfilmi ajastu «liikuvate maalide» esteetikast, XVII sajandi Madalmaade maalikunsti vaikelude ja nende intiimse valguskäsitluse vaimus.

Filmivõtetel sai kasutatud ainult päevavalgust ning õlilampe. Hoolikalt sai uuritud kloostriruumide loomulikku valgust ning salvestused leidsid aset erinevatel päeva- ning aastaaegadel.

Film kannab pealkirja «Inkvisiitorid». Kes on inkvisiitorid?

Pealkiri on mänguline. See osutab nii nendele, kes tõde uurivad, kui ka nendele, kes seda on lämmatanud. Inkvisiitoriteks olid dominikaani mungad. Tegevus toimub dominiiklaste kloostris. Ajalooline Kristus oli inimkonna suur õpetaja, aga tema kuvandi külge moodustus poliitilis-klerikaalne koorik, mis on Kristust sageli kasutanud oma võimupositsioonide kindlustamiseks ning oma ignorantsuse ja viha välja valamiseks.

Film räägib nn «kustutamise» või «tühistamise» kultuurist. Mida see tähendab?

«Kustutamine» ei ole pelgalt kõrvale lükkamine. Igasugune hea maitse on teatud mõttes diskrimineerimine ja alternatiivide kõrvale jätmine, aga «kustutamine» tähendab enamasti olematuks muutmist, juurteni hävitamist. Võtke kustukumm ja «tühistage» mingi koht paberil! Kas pole sageli tulemuseks auk? Samamoodi on «kustutatud» olulisi peatükke meie euroopalikust kultuurist, mida võim on otsustanud mingitel ideoloogilistel põhjustel enam mitte aktsepteerida.

Filmis jõuab peategelane algmaterjalideni sellest, kuidas Bütsantsi riigivõim ja fanaatilised vaimulikud viisid läbi metoodilist kustutustegevust klassikalise antiikkultuuri suhtes – põletasid raamatukogusid, lõhkusid antiikseid skulptuure, tapsid jõhkralt neid, kes riigiusku omaks ei võtnud. Peategelane küsib: millest selline fanaatilisus, milleks selline hävitustöö?

Filmis näeme peategelase meenutusena mõned minutid vältavaid dokumentaalkaadreid, mis olid filmitud Kreeka väikeses mägikülas, mille preester fanaatilisi jutlusi peab. Need kaadrid visandavad psühholoogilise konteksti, mis aitab klassikalise antiikkultuuri «kustutamist» paremini mõista. Minu filmis ei rullu autod ega toimu tagaajamisi. Küll aga põrkuvad ideed ja jooksevad mõtted.

Filmi «Inkvisiitorid» peategelane mõtisklemas kultuuri «kustutamise» üle. Foto: Ekraanitõmmis.

Kes on filmi peategelane?

Peategelane, keda kehastab Ragna Kaeni, on naissoost humanitaarteadlane, kes uurib näoilmete sotsiaalset tähendust. Ta kasutab oma mõistust ja veetlust pääsemaks dominiiklaste kloostri salaraamatukokku. Tema eesmärgiks on üles otsida ja «kustutada» sinna peidetud eugeenika-alane materjal, mis II maailmasõja järgselt põlu alla sattus. Nüüdisaegne «kustutuskultuur», mille ilminguid ka kaasaja lääne ülikoolides näeme jälitab ideoloogiliselt põlu alla sattunud ideid, et need päevavalgele tuua ja eos välja juurida. Eugeenika materjalide koguga peategelase jaoks asi siiski ei piirdu. Mida sügavamale ta kaevub kloostri saladustesse, seda pingsamaks lähevad tema ja kloostri vaimse juhi suhted.

Uurija on terane ja osav tegelane. Ta oskab vanu keeli, joonistab meisterlikult, võlub ära munga, kes talle naudingute eest kloostri saladused välja reedab. Kloostrist leitud materjale lähemalt uurides hakkab teadlane asju nägema mõneti uues valguses.

Kloostri suletud ossa on peidetud gnostikute altar. Selle altari ketserliku saladuse lahtikodeerimine vallandab ägeda sõja valguse jõudude ja pimeduse vahel peategelase hinges.

Peategelane ristiga. Foto: Ekraanitõmmis.

Üks filmi kõrgpunkte on koht, kus peategelane satub ehmatavatele materjalidele, mis detailselt räägivad klassikalise kultuuri metoodilisest väljajuurimisest. Kuidas tema elu sellel hetkel muutub?

Filmi juhtiv mõte on: «Kui tahad rahu, võta omaks ning usu! Kui tahad Tõde järgida, pead otsima!» Selle moto olen ma laenanud saksa filosoof Friedrich Nietzsche kirjast oma õele ning see iseloomustab kogu filmi, mis heidab pilgu Euroopa kultuuri ajalukku sügavuti ja küsib: «Kes on need inkvisiitorid, kes fanaatilise järjekindlusega on antiikajast peale püüdnud hävitada klassikalise kultuuri ideaale?» Film algab kui grotesk ja lõpeb kui intellektuaalne tragöödia.

Ütlesite, et filmil polnud käsikirja. Kuidas saab filmi ilma käsikirjata teha?

Seda on võimalik teha nii, et filmi kaadrid on loodud nagu maalid ja kogu see maalide kogum on korraga valmiskujul peas olemas ning seal pannakse see kokku nagu hiigelsuur pusle. Filmil ei ole tõepoolest stsenaariumi ja pole näitlemist tavalises mõttes. On loogika, kunstilisus, mõttekus. Tegin filmi peas valmis nagu algebraist loob mitmemõõtmelise struktuuri.

Räägime filmide eelarvetest. Teie esimene lühidokumentaal «Parreesia» valmis 2015. aastal. Eesti Ekspress nimetas seda filmi anomaaliaks selle ultraväikese eelarve ja hea vaadatavuse tõttu. «Parreesia» pälvis Küprose olulisel «Kuldse Aphrodite» festivalil lühidokumentaali preemia. «Parreesiat» näidati ja filmi üle diskuteeriti Ateena ülikoolis maailma filosoofia päeval.

«Parreesia» oli eksperimentaalfilm, omalaadne visuaalne traktaat. Uurimus radikaalse tõe väljaütlemise loogikast ning sellega kaasas käivatest iseloomulikest näoilmetest, üles filmitud odava kaameraga. Filmi valmimine ei nõudnud suuri kulusid.

Tehnoloogia areng mõjutab seda, kuidas filosoofilisi ideid väljendada. Omal ajal oli võimalus mõtteid kirja panna see, mis avaldas mõju filosoofia arengule. Filosofeerimine liikuvate kujundite abil on täiendav võimalus, mida kaasaja tehnoloogia pakub. 

«Inkvisiitorid» on oluliselt pikem ja mitmekihiline mängufilm kui «Parreesia». «Inkvisiitorite» tootmine oli ka kulukam, aga ma ei ole kasutatud sentigi maksumaksja raha.

Kloostri vaimne juht. Foto: Ekraanitõmmis.

Filmi tempo mõjub tavatult rahulikuna ja tundub, et on väga hoolikalt valitud. Kaasaja filmides näeb enamasti tohutut tormlemist, domineerib lärmakus ja kiirus.

Tempo ei saa olla eesmärk iseeneses. Filmi tempo on nagu muusikapala tempo. Liiga kiire või liiga aeglane tempo on lihtsalt mõttetus. Inkvisiitorite filmi tempo sai kooskõlastatud kloostri kontemplatiivse õhustikuga ja mõtteprotsessi kiirusega – tulemuseks intellektuaalne tragöödia, mis üldjuhul on aeglasem kui emotsionaalsed reaktsioonid või kehalised liigutused.

Filmi läbivaks jooneks on peategelase jutustus. Mõnikord on sündmus meenutus, teinekord toimub tegevus olevikus. Palju tähelepanu sai pööratud peategelase sisemonoloogile. Kuidas kõlab sisehääl? Milline on selle helivärving? Mille poolest erinevad mõttes esitatud küsimused kõnes väljaöelduist? Kõikide nende küsimuste peale tuleb mõelda, kui film on üles ehitatud peategelase meenutusena.

Mainisite filmi tutvustades, et filmi peategelase nägu ei tohiks mõjuda igavalt. Peategelase nägu on nagu filmi visiitkaart ja igav nägu tapab ükskõik kui hea filmi.

Üks paljudest põhjustest, miks ma valisin filmi peaosatäitjaks Ragna Kaeni, olid tema näo väljendusrikkus, mis moodustas kena kontrasti kaamera liikumatusele ja kaadrikompositsioonide vaikelule. Samuti tema loomulikud, lopsakad prerafaeliitlikud juuksed, mida ükski parukas ei asenda.

Peategelane armub klassikalisse skulptuuri. Foto: Ekraanitõmmis.

Olete teinud ise «Inkvisiitorite» filmi helinduse. Milles seisneb helide osatähtsus filmi puhul?

Akustiline arhitektuur on filmis äärmiselt oluline. Raudriivide kõlksatused, vareste kraaksatused, mis kostuvad väljast siseruumidesse, koera haugatused… Kõrged helid jooksevad «sirgelt». Kloostrikäikude kumedus, helipeegeldused võlvidelt, sammude ja kõne kaja on madalam sagedus ja levib ümaramalt. Need on üliolulised asjad, mida vaataja tavaliselt ei teadvusta, kuid mis filmi esteetilist taju alati väga tugevasti mõjutavad. Liigne helide rohkus ja visuaalne detailsus ning tormakus tapavad filmi kui kunsti.

Ütlesite, et film on sümbolistlik ja mitmekihiline. Kas film vajab ajaloolisi eelteadmisi?

Filmi alguses ja lõpus näeb vaataja, kuidas munk tassib suurt koera oma turjal. Kaader mõjub huvitavalt, aga kui teada, et dominikaanid olid domini canes (Issanda koerad), siis lisandub tähendus. Küsimus, kas inimeses domineerib loomalik-instinktiivne või inimlik-ratsionaalne alge, lisab täiendava tähenduse aspekti. Kultuuri algtase on vajalik filmi paremaks mõistmiseks. Näiteks, Kristusega koos risti löödud «hea» ja «halva» kurjategija lugu.

Millistele festivalidele kavatsete «Inkvisiitorid» esitada?

Tuleb püüelda tuntud ja tunnustatud festivalide poole. Film on mõnele festivalile juba ka esitatud. Paraku maksavad väga paljud tuntud ja vanimad filmifestivalid lõivu kaasaja ideoloogilis-poliitilistele trendidele. Kui festival küsib autorilt, kuidas too ennast kuueastmelisel soolisel skaalal liigitab või paneb oma veebi esilehele banneri, deklareerimaks sooneutraalsust ja LGBT poliitikat kui kõige tähtsamat ideaali, siis kas on põhjust eeldada, et hinnangud on puhtast kunstist ja objektiivsusest lähtuvad? Õnneks ei ole maailm veel täiesti hukas ja midagi mõttekat on võimalik teha ja saavutada.