ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Jüri Ratase ja Kaja Kallase erootilis-moraalne seltskonnaooper «Ära lase kepil kukkuda!»

Küll on vahva, et peaminister Kaja Kallas ja ekspeaminister Jüri Ratas on ühiskondlikele lavalaudadele toonud uue kodumaise, erootilise ning moraalse alatooniga seebiooperi, arvab Juku-Kalle Raid.

Enne uusaastakarnevale ja aastalõpupidustusi võime olla langeva majanduse ning 20-protsendilise inflatsiooni taustal ometi õnnelikud, et tsirkusega on Eestit hästi õnnistatud. Võimekad artistid Kaja Kallas ja Jüri Ratas on tavalist poliitilist pusimist riigikogus otsustavalt laiendanud ning toonud etenduse nii-öelda massidesse. Vinge.

Senised ponnistused

Kui senini käis ooper vaid parlamendis ja sedagi peamiselt EKRE saadikutest näitlejate initsiatiivil ning kõik ei viitsinud seriaali «Riigikogu infotund» kord nädalas eetrisse paisatud uut osa vaadata, siis nüüd on meil rahvana üks mure vähem.

EKRE ridades töötavad võimekad artistid andsid endast riigikogus küll parima, ent kaua sa ikka üksinda peaosa mängid, kui kõrvalosatäitja on põhimõtteliselt profaan, võhik näitekunstis, igav heale seriaalile nii vajalikes lollides avaldustes ning draamat ei kanna üldse välja. Mart Helmel ja Urmas Espenbergil – aga võimekaid artiste on selles tsirkusekollektiivis ju palju! – oli siiani spektaaklit üksinda ikka väga raske välja vedada.

Abikäe senistele soleerijatele on aga sirutanud nende võimekad kolleegid.

Tantsiv Jüri ja kiljuv Kaja

Tantsiv Jüri ning Kiljuv Kaja on tulnud loodetavasti selleks, et jääda ning juhtida eesti rahva muremõtted elektrihindadelt ja igasuguselt muult suvaliselt jamalt otsustavalt kõrvale. Hea kunst teeb alati tuju paremaks, see on vana tuntud tõde. Kunstiarmastajad, teatrikülastajad, filmivaatajad ning raamatusõbrad vinguvad üldiselt vähem kui need, kelle lõviosa ajast möödub vingudes, kuna vingumine on nende põhiülesanne ning võtab kõik vabad hetked.

Jüri ja Kaja suhtedraama – ja pange tähele, see ei ole ette kirjutatud, vaid tegu on pesuehtsa reality show'ga, mis matab tsunamina enda alla «Rannnamaja» nimelised soperdised – kulgeb aga kõikides inimelu mõõdetavates ning mõõtmatutes spektrites.

Siin leidub erootikat, tantsusamme, kurba moraali, südamevalu, õpetlikke sõnu, kadedust, perearmastust ning siirast sõprust. Ja kõik see toimub vana vahva mängu «Ära lase kepil kukkuda» rütmis.

Vana pingerikas süžee

Nagu me kõik teame, pärineb seltskonnamäng «Ära lase kepil kukkuda» teosest «Pioneerijuhi käsiraamat», mis anti Eestis välja juba 1949. aastal. Igati tänuväärne, et meie valitsuse vaprad ning noored pioneerid on tüvitekstidega tutvunud ja üritavad lõbusaid pioneerimänge ka morni tänapäeva tuua.

Mäng ise käib nii, et osalejad seisavad ringis ja pilluvad üksteist kepiga, seljuures on iga mängija ülesanne kepil mitte kukkuda lasta. Võetakse aega esimese lipsatuseni, pinge püsib ja kannab ning see, kes kepi esimesena maha pillab, on lollakas.

Nagu juba kirjeldusest näha, on tegemist ülierutava, vahva ning rõõmsa mänguga, mida tänapäeval saab mängida ka sotsiaalmeedias, pildudes sõnakeppi üle kogu võrgu, mitte sel kukkuda lastes, vaid ikka tagasi heites!

Tehnika areng nõuab uusi mooduseid, me ei saagi nõuda, et meie kaks armastatud tipp-poliitikut üksteist Stenbocki maja ees kasehaluga pilluks.

Sõnakepi eelistest puuhaluga võrreldes

Sõnakepp on palju laiahaardelisem: millist südamevalu ja draamat leiame me naisnäitleja Kaja etteastest, kui too Jüri abikaasa pärast muretseb ning salaja kindlasti kahetseb, et Jürka vaatas erootilist linateost oma tantsupartneriga, mitte kellegi teisega. Näiteks oma naise või – miks mitte – ka Kajaga.

Kui uhke on Jürka, kes paabulinnuna areenil patseerib, kargelt kireb ning maailmale oma kaotatud kilodest laulab nagu paarituda tahtev isaslind. Ja milline õilsus on tema traagilises, ent ometi sõbralikus pilgus, kui ta lubab tantsudele hakkama pandud aja oma abikaasale kompenseerida! See on nii üllas ja keskerakondlik! «Ma kompenseerin oma naisele ja lastele mahavisatud minutid, ma naasen pere rüppe kõhna, ulja, võitmatu ning ilusamana kui iial varem!»

Kogu selle professionaalselt lavastatud seebika kulgu, kõiki nüansse ning detailirohkust ei suuda krooniku väeti sulg siin kirjeldada, kuna ta enne nõdraks jääb. Üks on aga kindel: rahvas elab saagale kaasa, ootab järgmist osa ning miks mitte ka uusi tegelaskujusid, kes olukorra veel pinevamaks ning ärevamaks ajaks.

Uimasel jõuluajal on kepsaka kunsti ning meelierutava sõnakepi üle kõigil hea meel.

«Pioneerijuhi käsiraamat», Tallinn, 1949 Foto: Juku-Kalle raamaturiiul