R, 3.02.2023

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: rahutused Hiinas esimees Mao verise käitumisõpiku taustal

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: rahutused Hiinas esimees Mao verise käitumisõpiku taustal
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Mao inglise keelde tõlgitud "Punane raamat" loo autori käes
Mao inglise keelde tõlgitud "Punane raamat" loo autori käes Foto: arhiiv
  • Hiina pole selliseid rahutusi, nagu praegu koroonapiirangute vastased kogunemised, mõnd aega näinud
  • Kompartei ei võitle mitte niivõrd koroona, vaid süsteemile potentsiaalselt ohtlike inimestega
  • Kuni kompartei viib ellu oma ainuvõimu, räägime me samast Mao Zedongi punaraamatu Hiinast

Hiina pole selliseid rahutusi, nagu praegu koroonapiirangute vastased kogunemised, ikka mõnd aega näinud. Juku-Kalle Raid usub, et paraku ei kasva sellest välja midagi suuremat, kuna suur osa hiinlasi elab riigikuulelikus stiilis, mida aastakümneid süstis esimees Mao ning hiljem kompartei.

Hiinlaste pahameel algas vastuseisuna igikestvateele ning lõputuna näivatele koroonapiirangutele Pekingist ja Xinjiangi autonoomsest piirkonnast. Sealt levisid protestid ka teistesse linnadesse, jättes enamuse Hiinast siiski puutumata. Hiina võimud viljelevad protestide mahasurumiseks muidugi politseid ja karmi tsensuuri. Sellest hoolimata jätkuvad siiski kommunistliku partei koroonapoliitika-vastased väljaastumised.

Viimasest verre uputatud katsest

Üsna õigustatult on mitmel pool märgitud, et kompartei ei võitle mitte niivõrd koroona, kui oma vabameelsemate ja seetõttu süsteemile potentsiaalselt ohtlike inimestega. Punahiina praktika on sama mis alati: kodanikud tuleb lühikese lõa otsas hoida, sest koroonavastasus võib kasvada üle süsteemivastasuseks. Aga seda ei saa lubada, sest kommunistliku Hiina mõistes võimud ei eksi.

Hiina tegi 1989. aastal protestijatega sotid kiirelt selgeks, ilmselt on kõik näinud kaadreid Taevase Rahu väljakult, kus üliõpilaste meeleavaldused maha suruti. Edasi on proovinud keskvõimuga kakelda tiibetlased ja uiguurid, ent punahiina taktika on sel puhul ikka väga verine. Täiesti arusaadavalt ei sobi "koroonavastased kogunemised" võimude plaanide ja nägemusega Hiina ühiskonnast üldse kokku. Rusikas on vaja kindlalt ümber rahulolematute pigistada.

Keisril on alati õigus

Keisril on alati õigus. Kõige paremini näitab meile seda üks pisike punane raamat, aastakümneid iga hiinlase A ja O, elu-, kultuuri- ning käitumisõpik. Autoriks Hiima diktaator Mao Zedong Kui tänapäeval seda ka enam ei loeta, on sinna sisse kirjutatud Hiina võimuvertikaal, mis töötab tänaseni. Ja on täiesti kindlalt mitut miljardit hiinlast otseselt mõjutanud. Vanadest arusaamadest ning harjumustest vabanemine ei käi lihtsalt, piisab vaid pilgust Putini Venemaale.

Esimees Mao kogumiku või rahvakeeli lihtsalt väikese punase raamatu andis Hiina kommunistlik valitsus esmakordselt välja 1964. aasta aprillis. Hiljem ilmus teos lugematuid kordi kuni 1976. aastani ja hetkel, mil teost enam juurde ei pritsitud, küünis selle tiraaž hinnanguliselt 6,5 miljardi eksemplarini. See number on hoomamatu isegi meeletu rahvaarvuga Hiinat silmas pidades.

Raamatu omamine oli igale Hiina Rahvavabariigi kodanikule kohustuslik, see raamat oli justkui pass, inimesed kandsid seda kaasas, otsisid sobivaid tsitaate, antud raamatukesele toetudes põhjendas kompartei ükskõik mida.

Raamatu pärand pole kadunud

Selle aja hiinlased ei ole aga kaugeltki surnud ning väljaspool suurlinnu ei suhtuta Mao pärandisse ilmselt ka nii irooniliselt nagu näiteks alles hiljuti punahiina rüppe tagasi läinud Hong Kongis.

Nii Mao Zedongi Hiinas kui ka tänases riigis kehtib kirjutamata seadus: “Kes ei ole meiega, on meie vastu”.

1966-76 viidi Hiinas läbi nn "SuureKultuurirevolutsioon", kompartei jõhkrus ja terror muutusid absoluutselt üldvaldavaks, kellel ikka Mao õpikut kaasas ei olnud, see leidis ennast kohe rahvavaenlase rollist, sellised arreteeriti pikema jututa, selliste kallal tarvitati ohjeldamatut vägivalda ning sunniti "enda vastu tunnistusi andma. Selleks olid tehtud "avaliku kriitika koosolekud", kus käidi "pattu kahetsemas". Kõik võrreldav umbes Stalini-aegsete kohtuprotsessidega, kus fabritseeritud ja ogara spionaažis osalemise süüdistuse saanud raputasid endale hasartselt tuhka pähe, kahetsesid, kiitsid ülemmõrtsukat ning lubasid inimeks, st kuulekateks kommunistideks hakata.

Millest kirjutas Esimees Mao?

Raamatu eessõna sedastab: On tarvis uuesti ja uuesti korrata tervet rida Esimees Mao põhiteese. Mõningaid kõige tabavamaid ütlusi on parem õppida pähe, et neid pidevalt mõtestada ja ellu rakendada."

Suure Tüürimehe märkmeid "Punasest raamatust":

* "Vaenlane iseenesest ei kao kuhugi. Ei hiina reaktsioonilised jõud ega ameerika imperialistlik agressioon lahku vabatahtlikult Hiina ajalooliselt areenilt."

* "Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt, mis leiab aset, kui üks sotsiaalne klass tõrjub võimult teist sotsiaalset klassi."

* "Iga kommunist peab endale selgeks tegema tõsiasja: “Vintpüss – see on võim”".

* "Meie, kommunistid, oleme nagu seemned ja rahvas on nagu pinnas. Kohale saabudes peame me rahvaga kokku sulama, rahva sekka juurduma ja õitsele puhkema."

*

Tänases Hiinas on retoorika muidugi teine, kuid kraanid on endiselt kinni. Ja tegelikult pole mõtet stiilivahetuse üle enne arutada ega asjatult erutuda, nagu kiputakse tegema läänes, väites, et "Hiina on muutunud". On, aga mitte sügavalt ega sisuliselt. Kuni kompartei viib ellu oma ainuvõimu – olgu selleks või "koroonamiitingute" laialipeksmine lihtsalt seepärast, et neist miitingutest midagi suuremat ei kasvaks ja kellelgi ei tuleks pähe valitseva võimu vastu astuda, räägime me samast punaraamatu Hiinast.

Märksõnad
Tagasi üles