R, 27.01.2023

«Esialgse diagnoosi järgi peaksin ma juba surnud olema.» Raske haigus viis raadiomees Mart Puki pere lahku

Heveli Tuisk
, REPORTER- TOIMETAJA
«Esialgse diagnoosi järgi peaksin ma juba surnud olema.» Raske haigus viis raadiomees Mart Puki pere lahku
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 6
Mart Pukk.
Mart Pukk. Foto: Egert Kamenik/Postimees

«Ma ei karda surma, ma isegi ootan seda,» räägib raske diagnoosi saanud ja kodust vabatahtlikult lahkunud Mart Pukk saates «Täistund». Ta tundis, et peab oma peret säästma ning kolis seetõttu Viimsi hooldekodusse elama.

Mart Pukk (67) on üks Eesti tippajakirjanikest ja legendaarne raadiomees, kelle hääle tunneb pimesi ära iga pühendunud Kuku raadio kuulaja. Hiljaaegu sai ta aga väga raske haiguse diagnoosi ning tegi sellest teada saades otsuse, mida paljud ei suudaks. Ta jättis oma perekonna.

Juba mitmendat nädalat on Mart Puki uueks elukohaks Viimsi hooldekodu. «Ma ei saanud enam ise hakkama. Ma ei saanud kodus hakkama, isegi mitte söögi tegemisega. See liikumine on nii raske. Mul on piinlik, et ma nii vilets olen. Mulle tundus, et nii on kõigile parem,» põhjendab ta.

Pukk põeb haruldast pärilikku haigust ataksiat, mis seisneb aju verevarustuse häires, mille tulemusena aju kahjustub, tekivad tasakaaluhäired ja erinevad kehalised funktsioonid lakkavad aegamisi töötamast.

«Selle haiguse avastas üks mu sõber, arst, kellel olin külas,» ütleb Pukk ja seletab, et sõbra sõnul oli ta murul seistes kahtlaselt kõikunud. Nii saadeti ta neuroloogi juurde ning teda uuriti kompuutertomograafiga. «Aju vaadati läbi ja öeldi, et see ei tööta praktiliselt üldse.»

Puki sõnul ennustati talle kiiret lõppu. «Põhimõtteliselt peaksin ma juba tükk aega surnud olema selle esialgse diagnoosi järgi. Isegi hästi läinud,» üritab ta võtta asja nii positiivselt, kui seda võtta annab.

Saatejuht Elo Mõttus-Leppikuga vesteldes püüab ta ikka nalja visata, kuid pärast iga nalja tõmbub tema nägu vähem kui sekundiga tagasi tõsiseks.

«Isiksus on väga palju muutunud ja väga vastikuks,» tunnistab Pukk, miks ta otsustas teisi säästa ja lähedaste juurest ära tulla. See otsus ei olnud talle aga teps mitte kerge. Ka viimased hetked kodus enne lahkumist olid väga rasked. «Katus sõitis ikka ära täiesti. Ega ma mingit mürglit ei teinud, aga väga lootusetu seis oli jah,» lisab ta, kuid kinnitab, et hooldekodusse otsustas ta ikka ise minna.

Tema lugu kuuldes tõusevad lausa ihukarvad püsti, sest Puki peast käisid läbi isegi enesetapumõtted. Õigemini, tal oli juba köis olemas. «Tüüpiline Eesti mees, ei julge. Selleks peab olema ikka ägedam temperament, et enesetappu sooritada,» räägib Pukk hirmutavat lugu.

Tema abielulahutus jõustub õige pea. On näha, et see teeb talle haiget, kuid ta kinnitab, et mõistab ja aktsepteerib naise otsust. «Tema (Puki abikaasa – toim) on metsikult ära piinatud selle (haiguse – toim) poolt. Mida ta hakkab peale sellise vanamehenässiga, kes on temast veel kakskümmend aastat vanem? Minu isiksus muutus nii palju, et ta ei suutnud enam seda välja kannatada,» seletab Pukk, nutuklomp kurgus. «Tema saab eluga edasi minna ja mina oma elu rahulikult ära lõpetada.»

«Ma ei karda surma, ma pigem ootan seda,» ütleb Pukk, kes on arusaadavalt haigusest väsinud. «Ma ei jonni oma saatuse vastu. Suren ära, siis suren ära.» Ta on enda sõnul olukorraga justkui leppinud, kuid mitte täielikult.

Märksõnad
Tagasi üles