ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Vene sõdur varastab pigem peldikupoti, kuna ei tunne ära hinnalisemaid asju

Kullast peldikupott – sama vägev unistus kui lendav ahi Foto: Internet

• Venemaa võimud lasksid Hersonist röövida hinnalisi ajaloolisi kunstiväärtusi
• Venemaa üritatab hävitada kõike seda, millest moodustub Ukraina kultuuriline identiteet
• Õnneks on vene sõdur enamasti liiga loll selleks, et taibata peale peldikupoti midagi kaasa haarata

Vene armee sõdurid ei tegelenud Hersonis ainult igapäevase rüüstamisega, vaid Venemaa võimud lasksid linnast ära tassida ka hinnalisi kunstiteoseid. Röövimistes osalesid Kremli-meelsed kultuuriametnikud. Õnneks on vene sõdur enamasti liiga loll selleks, et taibata peale peldikupoti muuseumisse murda ja midagi kaasa haarata, nii jääb suur osa ajaloost alles, ütleb Juku-Kalle Raid.

Hersonis äsja venelaste poolt toime pandud kunstirööv on muidugi äärmiselt kahetsusväärne ja täielik sigadus. Tegelikult saame aga öelda, et Hersoni muuseumi rüüstamise taga ei ole vene sõdur, kellele meeldib kunstist hoopis rohkem funktsioneeriv sanitaartehnika, vaid Hersoni muuseumi enda kremlimeelne personal.

Pilk kaardile ja mõne aja tagusesse tõsiellu näitab, et enne sõja algust, enne Venemaa pöörast agressiooni, leidus Hersoni lähistel Putini-meelseid küllaga. Olles seal korduvalt käinud ning pidanud sel teemal kümneid vaidlusi, võin kinnitada, et leidus ka tõsimeelseid putiniste, ent märgatavam osa selle kandi tegelasi igatsesid taga hoopis Nõukogude Liitu.

Sõda on muidugi meeleolusid muutnud.

Spetsiaalsed üksused

Venelased moodustasid Hersonis kunstiröövideks spetsiaalsed brigaadid ning varastasid münte, mõõku, kuldesemaid jm vanemat ning hinnalist kultuuri. Teadlik tegutsemine annab aimu, et siinkohal olid asja taga professionaalid, mitte pesumasinahuvilised.

Venemaa üritatab hävitada kõike seda, millest moodustub Ukraina kultuuriline identiteet, rahvusmälu, mis aitab agressorile vastu pidada.

Sarnane käitumismuster iseloomustab kogu Venemaa ajalugu. Nii rüüstasid kommunistid pärast 1917. aasta võimuhaaramist kirikuid ning muuseume. Kirikukuld ja -reliikviad kõlbas hästi läände müügiks, sest puhkenud kodusõjas oli punastel valgete vastu hädasti finantsi vaja. 

Läände müüdi olematute summade eest ka kunsti maailmaklassikat ning Vene enda ajaloo hindamatuid väärtusi.

Bolševikel oli lisaks rahale aga veel üks eesmärk: purustada, hävitada ja juurida inimeste peadest välja nende ajalugu ja minevik. Minevikul ei olnud ju kommunistlikus tulevikus kohta, uue inimese aretamine pidi nõudma algust täiesti «puhtalt lehelt».

Püüd hävitada läbi kultuuri ühtekuuluvust

Nii on Venemaa käitunud ka Ukraina sõjas: lisaks massimõrvadele, olmekatastroofide tekitamisele jne üritatakse hävitada kõike seda, millest moodustub Ukraina kultuuriline identiteet, rahvusmälu, mälusümboolika ning lõppude lõpuks kultuur ise kui selline, mis aitab agressorile olulise ühendajana kindlasti vastu pidada.

Näiteid pole vaja ju kaugelt otsida, kui ka Eestist räägime: president Pätsi ametiraha ei anta tagasi mitte seetõttu, et nimetatud vidinal mingit erilist materiaalset väärtust oleks, vaid just seepärast, et Eesti Vabariigi ja siinsete kodanike jaoks omab nimetatud asi sümboolset väärtust. Ikkagi presidendi märk, mis on võõrriigi käes.

Ometi peab õnne tänama, et enamasti on Ukrainas palju suuremas ohus mitte ajalooliselt tähtsad esemed, vaid tavaline peldikupott.

Ka Teise maailma sõja ajal tegutsesid näiteks Saksamaal (aga ka muudes vallutatud riikides) eraldi «kunstibrigaadid», keda juhtisid asjatundjad. Ning takkajärgi on sellest kirjutatud üsna palju. Kuna tavaline vene sõdur oli loll nagu lammas, üritas ta kusagilt kaasa haarata seitse käekella (legendaarsed fotod, kus vene sõdurid niimoodi poseerivad) või midagi muud arusaadavat ja – rüüstaja enda arvates – müügikõlbulikku. Saksamaal jäi mitmeski muuseumis alles hindamatu klassika, samal ajal, kui seinalt pandi pihta käokell. Niisiis on loll vaenlane selles plaanis igal juhul kasulik.

Osa Hersonist näpatud kunsti on viidud Krimmi poolsaarele, küllap aga on hinnalisem ning ukrainlaste jaoks olulisem vara juba kenasti Moskvas. Sest katsed varastada võõrast ajalugu on Venemaale alati omased.

Ometi peab õnne tänama, et enamasti on Ukrainas palju suuremas ohus mitte ajalooliselt tähtsad esemed, vaid tavaline peldikupott, mis pole isegi kullatud – nagu oli Ukraina ühe eelmise riigijuhi Janukovitši peldikupott tema suvilas.

Üldiselt tuletavad vene sõduri ja ka tema ülemuse teod meelde episoode 1939. aastast, mil Eestisse Vene väed sisse toodi. Aega, mil nõukogude kindraliprouad patseerisid tänaval ringi «rekvireeritud» öösärkides, olles kindlal veendumistel, et tegemist on peenema seltskonna ballikleidiga.

Midagi ei ole muutunud.