:format(webp)/nginx/o/2022/11/08/14948838t1hf793.jpg)
Tänapäeval oleme kõik ühendatud interneti ja tehnoloogiaga, pea kõik meie elulised tegevused on sellega iga päev seotud. Viirused ja häkkerid pole sugugi uus fenomen, aga siiski on nende ohvriks lihtne sattuda – ahvatlevad lingid ja pealtnäha usaldusväärsed inimesed internetis varastavad jätkuvalt andmeid.
Tundmatud inimesed võtavad minuga aeg-ajalt ühendust. Tavaliselt on vestlused viisakad ja puudutavad mõnd tööasja, kuid umbes aasta eest hakkas mu Messengeri ootamatu sisuga vestlusi saabuma.
«Tere, Mihkel!»
«Tere-tere, kuidas saan aidata?»
«Kus mu raha on?»
«Kuidas palun?»
«Lubasid raha saata, rai*k. Pole saatnud. Millal saadad?»
«Kus ma lubasin?»
«Facebookis lubasid, kuradi ahv.»
«Pole ma midagi kusagil lubanud.»
«Lubasid küll,» raius võõras.
Seepeale saatis ta mulle kuvatõmmise minu nime ja näoga Facebooki kontost, kus keegi tõepoolest inimestele lahkelt raha lubas. Tuleb vaid oma nimi kommentaari kirjutada ja ongi korras – hea õnne korral valib loosiratas just sinu välja ning sul pole muud vaja teha, kui oma krediitkaardi andmed «Mihkel Rauale» saata, et ta siis lubatud raha kaardile saaks kanda. Tegin libakonto lahti ja pidin imestusest põrandale kukkuma: tekst oli kirjutatud vigases eesti keeles, lubatud rahasummad groteskselt suured, ent ometi olid sajad ja sajad Eesti inimesed kommentaariumis end «rahalaeva» järjekorda registreerinud. See pole ju ometi võimalik? Aga on. Kus on inimesi, seal on ka heauskseid.
Eriti hulluks läheb olukord siis, kui sinu päris konto üle võetakse, mis on samuti minuga juhtunud. Nimelt on sisse häkitud mu Instagrami kontole, mille alt hakati avaldama kahtlaseid pilte. Pöördusin kiiresti Instagrami poole ja sain peale nädalapikkust nikerdamist konto lõpuks tagasi. Aga nädalaga jõudis nii mõndagi juhtuda ja jumal teab, millise sisuga otsesõnumeid mu konto ajutised omanikud inimestele saatsid. Ürita siis tõestada, et see polnud sina!
Sellest ajast olen hakanud kõikvõimalikesse salasõnadesse paranoilise tähelepanuga suhtuma. Kui ma olin varem «mihkelraud123» tüüpi salasõnu kasutama harjunud, siis nüüd muutusid need überkeerulisteks. Mis tegi mu elu teistpidi raskeks – päris alati pole aega ega võimalustki password manager'i kasutada, salasõnad tuleb meelde jätta.
Kaevasin mööda internetti ja komistasin ühe geniaalse häki otsa. Sellest ajast on minu salasõnade süsteem lihtne: see koosneb saidi nimest ja ainult mulle teadaolevast tähtede ja numbrite kombinatsioonist. Nii saavad paroolid juba olla turvalisuse tagamiseks erinevad. Piisavalt keeruline häkkida, ent hea lihtne meelde jätta.
Tugevast paroolist veelgi turvalisem, mida iga sotsiaalmeedia konto kasutaja ise ära teha saab, on aga kaheastmeline autentimine ehk oma sisselogimise tuvastamine erinevatest seadmetest. Kui kogemata pahalase saadetud lingile klikkida ja sinna oma e-posti aadress ja parool sisse trükkida, ei ole keerulisest salasõnast kasu. Kui kaheastmeline autentimine on peal, saad sisselogimisel SMSi turvakoodiga, mille abil saad oma isikut kinnitada. Kui häkkeril koodi ei ole, jääb konto kaaperdamine katki.
Iga päev muretseda, kas keegi internetis mind isikustab või proovib tähelepanu hajumisel ohtliku lingiga mu andmeid varastada, on jube kurnav. Siiski olen tähelepanelikum ja proovin tarkvara- ja operatsioonisüsteemide uuendustega kaasas käia ja küsitleda linke, mis saabuvad pealtnäha turvalistest kohtadest ja inimestelt.
Rõõmustav uudis turvalisuse seisukohast on ka see, et isegi telekomifirmad mõtlevad juba koduse internetikaitse peale, mis teeks interneti ja sotsiaalmeedia sirvimise turvalisemaks ja kaitseks ka koduseadmeid, kuhu teoorias samuti saab sisse häkkida, kui need on internetiga ühendatud. Minul tuli näiteks Tele2 paketiga kaasa Plume'i nutikas seade, mis teeb Adblockeriga võrdväärset filtreerimistööd. Suuremas pildis tasub igaühel olla häkkeritest samm eespool ja end igakülgselt turvata. Minu loo näitelgi tasub veidike turvalist ja paranoilist elu end kuhjaga ära!
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)