ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: umbkeelsed ja ükskõik mis nahavärvilised ukse taga või taksoroolis on igapäevane jama

• Elementarse taseme eesti keelt peaksid oskama kõik, kes Eestis vähegi klientidega suhtlevad
• Oma ülesannete raames peab eesti keelt mõistma ka sulle pizzat toov lõbus pakistanlane
• Kõigil on juhtumeid, kuidas kassiir pärib eestikeelset lauset kuuldes lamba näoga "Što?"

Juku-Kalle Raid ütleb, et elementarse taseme eesti keelt peaksid oskama kõik, kes Eestis vähegi klientidega suhtlevad. Ka kassiirid, taksojuhid ning kullerid, ükskõik mis nahavärvilised. Praegu aga tuleb tihtipeale sulle autoga järele ülbikust umbkeelne tüüp. Õnneks on küpsemas vastav seadusepäts.

Kes arvavad, et nüüd järgneb rassism mustanahaliste ja muulaste aadressil, keerake see lugu kinni. Ei järgne. Räägime ülbikutest, kes ei pea kohalikku keelt ja kultuuri millekski, täiesti suva, mis värvi see ülbik sel juhul on.

Puhuti on seda teemat ikka tõstatatud, et taksojuhid, kassiirid või ka kullerid võiksid sellisel tasemel eesti keelt osata, et nad vähemalt aru saaksid, mida klient küsib ja midagi enamvähem mõistupärast vastata oskaksid. Paraku pole need asjad kaugeltki niimoodi.

"Nepanimõmm", "Nõu-nõu!"

Pea kõigil mu tutvusringkonnas on juhtumeid, kuidas kassiir vahib sind eestikeelse küsimuse peale lamba näoga ja laiutab käsi, kuidas taksjouht – kui talle aadressi nimetad – pomiseb midagi "nepanimõmm taolist" (kui on venelane), kui aga šokolaadikarva, siis naeratab teadjalt ja ütleb – justkui see oleks elementaarne – "nõu-nõu!"

Ta elab siin juba piisavalt kaua, et tunda linna ja pärida maršruudi järele ning saada absoluutselt filigraanselt aru eesti keelest. Aga rääkida ei taha ja kõik.

Selles mõttes on äärmiselt tore Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettepanek, et ka toidukullerid ja taksojuhid peaksid oskama B1 tasemel eesti keelt, tekitab platvormitöötajates vastakaid arvamusi. Lukas avalikustas teisipäeval keeleseaduse muutmise eelnõu. Lukase sõnul soovitakse ettepanekuga kajastada muutusi Eesti ühiskonnas käsitledes paljude teenindussektori töötajate, sealhulgas toidukullerite, "madalat või olematut eesti keele oskust".

Mina näiteks Boltiga ei sõida, sest need tüübid ei oska orienteeruda ega oma kaarti lugeda, mida on korduvalt juhtunud. Parem tellin. Aga siingi tuleb ette "huvitavaid" finesse.

Näiteks kui mult küsitakse selges vene keeles, et kas sõidame Järvevana teelt või kesklinna kaudu ning ma uurin, kas ta seda eesti keeles öelda ei taha (seda küsin eesti keeles!) vastab ta: "slušaj, na estontskom ne govorju!" (Kuule, eesti keeles ma ei räägi). Mis näitab seda, et ta elab siin juba piisavalt kaua, et tunda linna ja pärida maršruudi järele ning saada absoluutselt filigraanselt aru eesti keelest. Aga rääkida ei taha ja kõik. Tšuhnaad mulisegu oma alamsaksa fašistide joga oma köögis, mitte taksos.

Muuseas, os suur vahe, kas taksojuht õpib eesti keelt ja üritab suhelda või annab sulle lihtsalt märku, et on siin küll sündinud, aga sina, eestlane, "idi n...ui!"

Üks lugu lähiminevikust

Kusjuures, ei ole erandlik. Meenutagem kasvõi juhtumit, mis tabas Kuku raadio ajakirjanikku Neeme Rauda, kui ta taksosse istus ja sealt mingi venelasest marurahvuslase rooli tagant eest leidis.

Tsiteerime Neemet: "Eestlased üldse ongi ebameeldivad inimesed, ei ole millegagi rahul, värdjad. Ta võib iga hetk auto peatada ja mind maha visata. Kolm korda kordas seda. Siis uuesti – et ma rikkusin kogu ta päeva küsimusega, et miks ta seda tööd teeb, sõidab taksot. See ei ole takso, te olete kõigest valesti aru saanud, see on turuplats, kus tullakse kokku vms... Siis veel eestlastest. Ja lõpuks – kui ma sind (siis mind) veel kunagi peaksin nägema, siis löön maha..."

Sihuke tibla oli, teisiti ei taha seda tüüpi tegelast nimetada ja ka ei nimeta. Siinkohal firma muidugi vabandas jne, aga täiesti ebapädev kaader peaks ikkagi mingil moel kontrolli all püsima.

Riigikogu majanduskomisjoni juht Kristen Michal ütles raadiouudistele, et kui Lukase eelnõud nägi, vajus ta mõttesse, millest üldse peaks ta toidukulleri või taksojuhiga rääkima.

"Aga eesti keel on nii raske!"

Michal võib muidugi rääkida kellega tahab, aga teenindussektoris tuleb siiski ette ka jutuajamisi ning on normaalne, et vähemalt oma ülesannete raames mõistab sulle pizzaga ukse taha laekunud lõbus pakistanlane eesti keelt.

Tegelikult ei peaks sihukese suhtumisega inimene kullerina või taksojuhina töötama. Kui on raske, võib bussijaamas peldikuid puhastada, seal rasket eesti keelt väga vaja ei lähe.

Viimane kord just nimelt nii juhtus, kui ta üritas pähe määrida mitte pitsat vaid burgerit, aga oli nii kuradi umbkeelne, et ei saanud isegi aru, millles viga. Lõpuks leidsin ta kotis sobrades pitsa üles, surusin tüübile purksi taskusse ja soovitasin 10 lauset eesti keelt ära õppida.

"Oh, i cant understand estonian language! Too difficult!" oli vastus. Tegelikult ei peaks sihukese suhtumisega inimene kullerina, saati siis veel taksojuhina töötama. Kui on raske, võib bussijaama peldikuid puhastada, seal rasket eesti keelt väga vaja ei lähe.

Muuseas, seaduste raames on olnud juttu ka sõjapõgenikest, kes pandaks sihukese klausliga raskesse olukorda. Aga huvitaval kombel – erinevalt loo alguses figureerinud taksojuhist, kes lihtsalt ei VÕTA VAEVAKS eesti keelt rääkida, olles ise siin aastaid elanud, õpivad sõjapõgenikud palju kiiremini. Ja üsna vabatahtlikult. Erandeid võib ju olla, aga ka eestlased tegid peale sõda Rootsi siirdudes endale keele õige kiiresti selgeks, mitte ei hakanud jahuma, et rootsi keel on "liiga raske".

Asjaomased venelased aga mõtisklegu selle üle, et kui Moskvas elav eestlane või minu poolest lätlane üritaks neid taksojuhina eesti või läti keeles teenendada, kui suur oleks siis sealne viha fašistide vastu?