ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kannibalistlik Venemaa – teeme näo, et nälga ei olnud ja inimesi ei söödud

Venemaa tüüpiline liigutus šokeeriva mineviku või olevikuga võitlemiseks on see ära keelata, lootes, et nii saab probleem lahenduse, kirjutab Juku-Kalle Raid. Äsja keelas Venemaa kultuuriministeerium ära režissöör Tatjana Sorokina filmi "Golod" ("Nälg"), mis räägib 1920ndate Venemaa näljahädast, kus suri umbes 5 miljonit. Tõsi, täpset arvu on võimatu öelda.

See, et Moskva võitleb nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku vastu direktiividega, ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Kui poole "vale lähenemist", pole ka probleemi. Pole inimest, pole samuti probleemi. Ajalugu, olevik ning ka tulevik peavad olema riigistatud. Kusjuures, kui asjalood kipuvad segaseks ning ajad raskeks, üritatakse minevik ja olevik eriti tõhusa kontrolli alla saada.

"Nälg"

Just sihukene jaburdlus leidis aset mõned päevad tagasi, kui Venemaa Kultuuriministeerium tõstis riiulisse Tatjana Sorokina tõeliselt ehmatava, ausa ning valusa dokfilmi "Nälg", mis räägib Venemaa kodusõjast pärast oktoobrirevolutsiooni ning 1920ndate aastate alguses (1917-1921). Sõda kujutas endast n.ö "punaste" ja "valgete" relvastatud vastasseisu, kus jõhkrusega paistsid silma mõlemad pooled, ehkki tundub siiski, et bolševikud on olnud inimelu suhtes tunduvalt küünilisemad.

Probleem selles, et näljahäda, kus hukkus umbes 5 miljonit inimest, saadi filmida, sest tehnikat toona juba leidus.

Aga suurem probleem, leiab Venemaa kultuurimninisteerium, et film on – tsiteerime! – šokeeriv, provokatiivne ja kaheldava sõnumiga. Teisisõnu – ajal, mil Venemaa on ennast seoses Ukraina sõjaga ise raskesse olukorda pannud, ei ole paralleelid nälja, sõja ning vaesusega sobilikud, sellest ei ole soovitav rääkida.

Kes on ajalooga kursis, teavad, et kodusõja ajal harrastati nälja tõttu kannibalismi, seesama kordus ka 1930ndate algul, kui Stalini organiseerimisel müüdi vilja Ukrainast läände ning sajad tuhanded seal nälga surid. Paraku on Venemaa arhiivides (mis olid välismaalastele avatud 1996. aastani ja kus olen ise selliseid dokumente uurimas käinud) tõendeid nii inimsöömisest, kui ka inimkeha osade müügist. Sellest kõigest räägib film.

Inimsöömisest

Kultuuriministeeriumi teade ütleb: "See film võib vaatajate hinnangul kutsuda ühiskonnas esile teravalt negatiivse reaktsiooni, millega seoses võeti vastu otsus esitlusloa tagasivõtmiseks,"

Venemaa pidev ajaloo ümberkirjutamine ning Kremlile sobivas kastmes esitamine tundub siitpoolt Narva jõge vaadates ehk isegi naljakas, aga on tegelikult üsna tõhus relv. Pidev jama korrutamine paneb inimesi lõpuks seda tõsiselt võtma ning juba ongi keelatud "Nälja" Venemaa sotsiaalmeedias karjatusi, et film on "vaenlase õel sepitsus", "lääne kätetöö", mille ülesandeks on diskrediteerida Venemaa minevikku ning vaieldamatut inimlikkust. Stalini põhjustatud Ukraina näljahäda eitatakse samuti, täiesti loogiline, see heidab samuti minevikule varju ning võib takistada ühest mõistmist küsimuses, kuidas Ukraina denatsifiseerida tuleb.

Niimoodi tulebki välja, et Moskva ametlikku mõminbat uskudes avastab venelane, kuidas inimesi Venemaaal ei söödud, sest see oli Nõukogude Liidus lihtsalt võimatu ning kusagil pole mingit sõda, nagu läänes jahutakse, on vaid erioperatsioon vabastamaks vennasrahvast USA poolt troonile upitatud jõhkardite käest.

Kodusõja näitamine on samuti üks kahtlane värk, sest kusagil kuklas tiksub võimalus, et kui Venemaa kuidagi oma erioperatsiooniga ühele poole ei suuda saada, võib kodusõjaks minna ka praegu.

See võimalus on olemas.