ELU25 ⟩ Kultuuriminister Piret Hartman Juku-Kalle Raidile rahast, kultuurist, sotsidest ja EKREst

SÜDAMLIK VANAINIMESTE ÕHTU KULTUURIMINISTRIGA: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid kultuuriminister Piret Hartmani õue mängima. Mängukohaks sai vanalinna veerel asuv Hinke torn, kuhu on kolinud Kuku klubi. Juttu veeretati ministriga päris mitme tunni vältel.

Juku-Kalle Raid: Piret, sa oled pärit Püssist. Ida-Virumaa oli kunagi selline koht, kus elas ilgelt palju venelasi pluss paar eesti punkarit. Mismoodi sina seda mäletad?

Piret Harmtann: Püssi oli ikka väga vinge koht, kui mina mäletama hakkan, mingi 1980ndate teine pool. Sel ajal oli ta saanud linnaks, seal elas umbes 10 000 inimese ringis. Püssi oli nii popp koht, et ega meil seal väga suurt elamist ei olnud. Me elasime barakkides ema ja isaga, kus oli meil täpselt üks tuba. Ja korterit oli väga keeruline saada. Lõpuks kahetoalise korteri saime. Sinna suurde pikka Püssi majja, mida kõik käivad vaatamas kui Hiina imet. Püssi on olnud selline 60–40 protsenti vene-eestikeelne linn. Mina lapsepõlvest mäletan ikka, et maja ees mängisid vene- ja eestikeelsed lapsed koos.

Juku-Kalle: (Imestab.) Tõsi või? Kas te ei kakelnudki?

Piret: (Enesekindlalt.) Kaklesime küll! Me kaklesime siis, kui olid peod. Siis, kui vene või eesti kooli juures oli pidu. Siis toimusid kaklused. Samuti siis, kui oli jaanituli. Siis pidi kindlasti kaklema!

Marek Reinaas: On sul see korter alles?

Piret: Ei ole. Põhjus on see, et üle kümne aasta tagasi, kui Püssis läksid küttehinnad väga kõrgeks, siis minu vanemad otsustasid, et lihtsam on kolida majja. Ise oma küte osta, mitte sõltuda tsentraalküttest. Minu vanemad müüsid korteri Moskva venelastele. Oli aeg, kus väga paljud Venemaa kodanikud ostsid Ida-Virumaale kortereid. See oli ka selline mereäärne piirkond. Kümme kilomeetrit merest. Peaaegu kuurort nende jaoks.

Juku-Kalle: Sa 7.–8. klassini eriti ei õppinud, aga siis hakkasid oivikuks. Tavaliselt teevad need, kes koolis miskit ei viitsi, õues pahandust, aga sina käisid huviringides. No huviringid on täitsa tänapäevane teema.

Piret: Ei teinud pahandust ja olen öelnud ka oma kolleegidele, et mina kasvasin üles rahvamajas. Püssi rahvamaja on selline suur Stalini-aegne ehitis. Seal olid ägedad inimesed, kes neid ringe juhtisid, ja jõlkusin seal kogu aeg. Kui parajasti mingit ringi ei olnud, siis istusime direktori toas ja muljetasime niisama. Gümnaasiumis hakkasin käima ka kunstide koolis.

Marek: (Uudishimulikult.) Kus sa käinud ei ole?

Piret: Mul tekkis gümnaasiumis paanika, et mis ma edasi teha tahan. Sain aru, et kuna mul ei ole seda ideed, siis proovin tegeleda võimalikult paljude asjadega, et saada aru, mida ma tahan. Sellepärast ma neid erinevaid ringe läbi ka käisin.

Me kaklesime siis, kui olid peod. Siis, kui vene või eesti kooli juures oli pidu. Siis toimusid kaklused. Samuti siis, kui oli jaanituli. Siis pidi kindlasti kaklema!

Aga minu vanaema, kellega ma lapsepõlves olin hästi lähedane, ütles, et mine ikka õpi majandust, siis oskad tulevikus raha lugeda. Ja otsustasingi tolleaegsesse maaülikooli minna. Kui ma juba käisin seal ülikoolis, siis sain teada, et sain matemaatikasse samuti sisse, ja olin väga kurb, et mis ma nüüd siin teen. Aga siis jäin ikkagi sinna, kus olin. Nüüd on juhtunud see, et eelmine aasta läksin uuesti ülikooli ja läksin õppima Tallinna Tehnikaülikooli IT-d.

Juku-Kalle: Kui me vanaemadest räägime, siis mul tuleb kohe meelde, et nad on inimeste eludes väga suurt rolli mänginud. Meie teoloog ja filosoof Toomas Paul näiteks pajatas mulle, et tema tahtis saada raudteelaseks ja vanaema keelas ära. Ja seetõttu on ta nüüd preester.

Piret: (Noogutades.) Vanaemad on hästi olulised, minu vanemad olid hästi noored, kui ma sündisin, mis tähendab seda, et ma olin hästi palju koos oma vanaemaga, kes mind kantseldas. Ta oli sihukene heas mõttes proua. Ta ei viitsinud minuga mingeid mänge mängida, aga kuna talle endale meeldis väga käsitööd teha, siis möödusid meie õhtud sokke kududes. Seal tekkis suur käsitööhuvi.

Mul on kahju, et lapsepõlves ühtegi muusikainstrumenti ei õppinud. Oma laste puhul olen nüüd julgustanud; mõlemad õpivad pilli. Üks laps tegi küll väikese pausi. Ja teisega õpime koos flööti. See on uskumatu tunne, et ise oma kätega saad mingisuguse loo ära mängitud. Mul võttis selle tavalise flöödiga kaks kuud aega, et üldse sealt mingi hääl välja saada.

Juku-Kalle: Et me võime näha sind varsti laval flööti mängimas?

Piret: (Vehib käega.) Ma kardan, et siiski mitte. Seda peaks kõvasti harjutama, esimene aasta olin hästi tubli. Aga praegu jõuan ainult minna koos lapsega kaasa. Üks kord nädalas võib-olla ka iseseisvalt harjutada.

Marek: Laps sul sokke ei koo?

Piret: Vanem laps koob ja heegeldab ka, on käeliselt üsna tubli. Aga ka sellise matemaatika kallakuga. Tundub, et matemaatika ja loovus ongi sellised kaks asja, mis mõnikord inimestes korraga esile tulevad.

Juku-Kalle: Kui ülikooli ära lõpetasid, millega siis tegelema hakkasid? Kuidas üldse poliitikasse sattusid? Rahvaliit oli sinu kirg?

Piret: (Muigab.) See oli nii, et keskkooli ajal olin alustanud õpilasesindusega ja me lõime üle-eestilist liitu. Kui jõudsin ülikooli, siis loomulikult astusin esinduse uksest sisse, et siin ma olen ja mida ma teha saan. Vaadati vähe nagu imelikult – nägin välja nagu maakas, barett oli peas –, et sihukene tahab midagi ära teha. Siis kuidagi juhtus, et seal oli väga hea meeskond, kes siiamaani on mu sõbrad, ja jõudsin üliõpilasliitu. Ja lõpuks ka vedasin seda.

Kui lõpetasin seal, siis arutasin, et mis edasi teen. Kolmas sektor oli nüüd läbitud, et kas lähen nüüd erasse? Või poliitikasse? Mulle tundus, et olin kaks aastat tegelikult poliitikutega võidelnud. Kuna Rahvaliidus olid sel hetkel mul head sõbrad ees, siis nad kutsusid mind riigikokku ja maandusin seal siis fraktsiooni nõunikuna. Aga lõpuks juhtus see, et kui minust sai Rahvaliidu arendusjuht, siis oli ikkagi arusaadav, et astun erakonna liikmeks. Kuidas teed mingi erakonna poliitikat, kui sa ei ole liige? Kuna olin väikesest kohast ja uskusin seda regioonaalpoliitikat, mida Rahvaliit tegi.

Juku-Kalle: (Üllatunult.) Rahvaliidust sai EKRE. Mis see tähendab, et sa oled praegu nagu ekrelane sotside ridades?

Piret: Ma ütleks, et tänane EKRE ikkagi ei ole see Rahvaliit, milles mina tegutsesin. Siis ma läksin pea 200 inimesega koos sotsiaaldemokraatidesse. Alguses ei astunud ka erakonna liikmeks. Aga töötasin fraktsioonis ja olin erakonna tegevjuht. Tegevjuht ajal, kui sotsidel oli rekordtulemus, 19 kohta riigikogus. Juhtisin seda kampaaniat ja jäin sinna. See oli see, kuidas ma jõudsin kultuuriminister Indrek Saare nõunikuks.

EKRE väga selgelt tunnetab ebakindlaid aegu, ma usun, et nad võivad saada päris suure häältesaagi.

Ma arvan, et EKRE on ka väga tugev ja jõuline – oma avalikus kommunikatsioonis. Ta väga selgelt on arusaanud, kus meil see valu on. Ja ta oskab sellele väga selgelt rõhuda.

Marek: Kas sina arvad, et pärast 6. märtsi EKRE omab peaministritooli? Kas see hirm on olemas?

Piret: Ma arvan, et see hirm on täiesti olemas. EKRE väga selgelt tunnetab ebakindlaid aegu, ma usun, et nad võivad saada päris suure häältesaagi.

Juku-Kalle: See on erakond, kus sitad ajad on vesi nende veskile.

Piret: Ma ütleks küll.

Marek: See on ju tõsi, et kogu see liberaalne maailm on korralik morsijoojate kamp võrreldes selle nii-öelda konservatiivse maailmaga. Ja eks need vitsad löövad ühel hetkel väga valusalt.

Piret: Mis on huvitav, et tehti üks uuring – mis ühendab EKRE valijaid? Ja jõuti selleni, et väga paljudes asjades on nad vastuolus, kuid ühendavaks jõuks on viha. See on päris kurb.

Ma usun, et sotsid pakuvad lahendusi. Ei taha küll väga palju maksudest rääkida siin reede õhtul Kuku klubis, aga mure on selles, et praeguse maksusüsteemiga ei ole võimalik edasi minna. Tänaste kriiside juures ei saa riik olla õhuke. Kogu aeg oli riik õhuke, ettevõtja ise otsustab, mida ta teeb. Kui algas koroonakriis, pöördus ettevõtja riigi poole, et tal on vaja abi.

Marek: (Kurjalt.) Kas sotsid tahavad otsustada, mida ettevõtja teeb?

Piret: Ma arvan, et sotsid ei taha otsustada, mida ettevõtja teeb. Aga sotsid seisavad selle eest, kui inimestel on mure, siis me tuleme appi.

Juku-Kalle: (Vehib käega.) Sa räägid lihtviisilisest ümberjaotamisest. Aga ega sa raha hulka ju ei suurenda.

Piret: Väga suur maksutulu tuleb nende inimeste käest, kelle maksutulu on kõige väiksem. Ma olen nõus sellega, et me ei saa siin rääkida ainult sellest, mida me siin toodame, meie majandus peaks suutma toota oluliselt suuremat lisandväärtust.

Marek: (Provotseerib.) Kas kultuur on majandus?

Piret: (Kindlalt.) No vot, kultuur ja sport on väga suur majandusharu. Ma arvan, et üks asi, mida me peaksime hakkama murdma, on see, et kultuur ei ole ainult kulu. Pidevalt räägitakse sellest, et kultuuriinimesed tahavad ainult raha ja see läheb kuskile musta auku. Tegelikult loob kultuur väga palju lisandväärtust. Ma alati toon näiteks filmifondi. Me paneme sinna 1 euro sisse, saame 7 tagasi. Kui paneme muuseumitesse 1 euro, saame 4 eurot tagasi. See on väga suur majandusharu, mida me ei teadvusta. Sest see raha ei tule tagasi kohemaid samal minutil. Ta tuleb hiljem majandusse tagasi. Mul on tunne, et kultuuriinimesed on tagasihoidlikud, nad keskenduvad sisule, aga ei mõtle, kuidas seda sisu müüa.

Juku-Kalle: Kes on kunstnik ja kes ei ole?

Piret: See ongi väga keeruline. Ma arvan, et sellises avatud debatis me võiksime selle üheskoos välja selgitada. Ma olen nii ambitsioonikas, et ütlen, et kultuuriministeerium peab tajuma ära, kuhu me peame panema ressursse ja toetama, et mitmekesisus säiliks, ja kuhu me ei pea. See peakski olema kultuuriministeeriumi ülesanne, hinnata seda.

Marek: Räägime süvariigist? Oled seda kohanud?

Piret: (Lõbusalt.) Ma ükskord kirjutasin artikli, et minu jaoks on olulisem see, et meil ei tekiks suvariiki. See on minu jaoks tõsine hirm. Eks ametnikke ole erinevaid. Ma ei tea, kas me räägime täna süvariigist. Me räägime ametnikkonnast, kes oma riigist hoolib.