/nginx/o/2020/10/11/13406290t1h7aaf.jpg)
/nginx/o/2022/11/08/14948913t1h376b.png)
«Emme, ma ei jõua seda valu enam kannatada,» ütles Johann, kes veedab koos emaga enamiku ajast arstide hoolsa valve all. Kuueaastase poisi haigus on hakanud nüüdseks taanduma ja seda tänu headele inimestele, kes on annetanud raha ravimi jaoks, mida haigekassa ei hüvita.
Teisipäevases «Ringvaates» rääkis oma loo kuueaastase Johanni ema Kristi, kes on püüdnud ligikaudu kolm aastat päästa oma poega eluohtlikust haigusest. Nende võitlus vähiga ei ole olnud kerge, sest taandumise märke näidanud haigus on ikka ja jälle uuesti pead kergitama hakanud.
Väike Johann on pealtnäha terve ja elurõõmus laps, naeratades jalutab ta oma koerakese Mašaga läbi sügisvärvides pargi.
Mašaga saab ta tegelikult jalutamas ja mängimas käia üsna vähe, sest julma haiguse tõttu on tema elu võrreldes eakaaslastega teistsugune. Temal tuleb veeta suurem osa ajast hoopiski arstide seltsis.
Johannil on diagnoositud neuroblastoom ehk kasvaja, mis tekib närvirakkudest. Seda kasvajat esineb alla viie aasta vanustel lastel, sh imikutel, ühe sagedamini. Just seetõttu tulebki Johannil käia tihti haiglas vereanalüüse andmas ja ravi saamas.
Kasvaja.net kirjutab, et 2/3 kõigist neuroblastoomidest saab alguse kõhu piirkonnast, tekkides neerupealiste närvikoes. Kasvaja võib areneda ka kaela, rinna ja selja piirkonnas. Mõnikord hakkab kasvaja arenema juba enne sündi ja neil juhtudel on võimalik seda avastada enne sünnitust ultraheliuuringuga.
Enne kui Johanni haigus avastati, märkas ema, et pojal on pidevalt palavik. Ühtäkki hakkas poiss ka ühte jalga lonkama ning ultrahelis avastati, et neerupealistel on suur kasvaja. «Selgus, et väga ulatuslikult on laiali, luudes, luuüdi oli haaratud,» ütles ema.
Kohe alustati keemiaraviga ning Johannile tehti ka operatsioon. Kõigele sellele lisaks veel kiiritusravi ja luuüdi siirdamine. Ühele väikesele poisile oli see väga kurnav ning piinarikas.
Ravi aitas ajutiselt, ent haigus kippus ikka ja jälle tagasi tulema. Teisel korral oli keemiaravi suutnud kasvaja taandada ning opereerida polnud vaja. Siiski tehti Johannile taas kiiritusravi, mille ajal ta pandi narkoosi alla, sest nii väike laps ei püsi raske protseduuri ajal vagusi.
Tüsistusi on aga tekkinud nii palju, et viimasel ajal veedavad nad haiglas rohkem aega kui eales varem. «Me enamuse ajast ei tea, kas me päeva lõpuks oleme kodus või haiglas,» räägib ema nende elukorraldusest.
Ravi võib põhjustada lastele palavikku ja valusid. «Meil tilgub ravi ajal kõrval ka morfiin,» räägib ema sellest, mida Johann peab läbi elama.
Kolmandat ravikuuri peab Johanni ema kõige raskemaks. «Emme, ma ei jõua seda valu enam kannatada,» oli poeg tol korral öelnud ning lisanud, et vihkab oma elu.
Johanni ravi pole just odavate killast ning kõike haigekassa ei hüvita. Selleks, et pere ei peaks oma kodu ja muud vara müüma hakkama, tõttas neile appi Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
Musti mõtteid pole aga Johanni ema Kristi kunagi mõelnud, ta on alati positiivne ja loodab, et ükspäev saab kõik korda.