P, 4.12.2022

Halloween pahandas paljusid eestlasi. «Mardisandid on oodatud, kuid Ameerika kummardajad jäid ukse taha!»

Triin Roos
, ajakirjanik
Halloween pahandas paljusid eestlasi. «Mardisandid on oodatud, kuid Ameerika kummardajad jäid ukse taha!»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 3
10. novembril on eesti rahvakalendris mardipäev ning päev enne seda käivad kodudes õnne toomas mardisandid.
10. novembril on eesti rahvakalendris mardipäev ning päev enne seda käivad kodudes õnne toomas mardisandid. Foto: Madis Luik

10. novembril on mardipäev. Paljusid pahandab, et ameerikalik püha halloween on Eestis suure au sees, kuid mardipäev pole enam üldse nii populaarne. «Ma ootan alati marte ja mul on neile varuks kommi ja õunu ja see on tore kooslaulmine ja mõistatamine. Aga pommidest vist sõja ajal rääkida pole ilus?» kirjutab Kristel sotsiaalmeedias, viidates lastele, kes karjusid oktoobrikuu viimasel päeval tema ukse taga: «Komm või pomm?»

31. oktoobril tähistatav halloween oli Eestis tänavu enneolematult populaarne. Sel puhul korraldasid pidusid nii kollektiivid kui sõpruskonnad ning lasteaedades ja koolides kanti hirmsaid kostüüme, ringi liikusid luukered ja kõiksugu kollid. Mõned noored käisid ka uste taga kolkimas ning hüüdsid: «Komm või pomm?», pahandades sellega nii mõndagi rahvuskommetest lugupidavat kodanikku. Leidus ka neid, kes halloween'itajatele üldse ust lahti ei teinud ning nad kurjalt minema saatsid.

Halloween'i kõrvitsad. 
Halloween'i kõrvitsad. Foto: Arvo Meeks

Sotsiaalmeedias jagatakse muljeid halloween'ist ning mõtteid mardipäeva kohta. Näiteks kirjutab Anne (nimi muudetud, toimetusele teada), et tema oli halloween'i õhtul ukse taha tulnud lastega päris kuri. «Olin väga järsk nende põngerjatega. Siis kleepisin uksele sildi: «Mardid, kadrid oodatud! Ameerika mitte!» Ja siis on süümekad, et võõrad lapsed ei saagi aru, miks ma selline «kuri naine» olen, nagu ütles mu noorim tütar. Tal oli minu pärast ilgelt piinlik,» kirjutab Anne, kes soovib, et noored peaksid rohkem lugu mardi- ja kadripäeva kommetest. «Maailm on hulluks (loe: kommertsiks) läinud,» lisab ta. «Ukse taga «pommitamine» lihtsalt ei sobi,» on Anne veendunud.

«Keegi peaks siis ikkagi lapsi ja vanemaid harima! Peale teleka, ma mõtlen! Poed ju seda kõrvitsamudru täis! Ja lasteaiad ning koolid ka propageerivad seda ja teevad karnevale, selle asemel et Eesti põlistest pühadest rääkida,» ütleb Anne pahaselt. «See on ilma sõjaolukorratagi kummaline, et mingi jõnglane nõuab kommi ja ähvardab, kui sa seda ei anna,» ütleb postituse all arvamust avaldanud Meeli. Kersti lisab, et halloween ei ole meie püha ning tegemist on puhtalt kommertsliku sündmusega.

Sõja ajal pommidega nalja ei tehta

Oma sotsiaalmeedia kontol on sõna võtnud Kristel, kes kirjutab: «Ma lihtsalt ei või! Ma vaatan uudistest, kuidas pommidega lastakse puruks Ukraina veesüsteeme, tapetakse ukraina lapsi. Ja siis tuleb luukeredeks maskeeritud lastegruppe aina mu ukse taha ja nad karjuvad: «Komm või pomm!» Ma küsin, et kas te saate aru ka, mida te ütlete – et kui ma teile kommi ei anna, siis panete mulle pommi! See ei ole ju normaalne, või mis?»

«Äkki lapsevanemad saaks teha natukenegi selgitustööd. Ma ootan alati marte ja mul on neile varuks kommi ja õunu ja see on tore kooslaulmine ja mõistatamine. Aga pommidest vist sõja ajal rääkida pole ilus?» avaldab Kristel. 

«Kujutate ette, kui nad satuvad Ukraina pere ukse taha?»

Halloween'i kombestiku tausta selgitab põhjalikult Jaanus, kes kirjutab:

«Kõrvitsalaternaid hakati tegema alles Ameerikas, sest kõrvits on Ameerika päritolu taim ja varem neid Euroopas ei tuntud. Laterna valmistamise komme ise on pärit 18. sajandist, mil Iirimaal hakkas levima komme tuua Samhaini ühislõkkelt koju süsi õõnestatud naeri sees.

Juurviljalaterna valmistamise komme viitab iiri rahvajutule Ihnuskoi Jackist (Stingy Jack), keda jumal tema pattude pärast ei võtnud paradiisi, ja tänu lepingule kuradiga ei saanud kurat võtta Jacki ka põrgusse. Jack pidi kondama mööda maad, valgustades oma teed kaalikast või naerist õõnestatud laternas hõõguvate sütega, mis kurat talle põrgust järele viskas.

Sellest legendist inspiratsiooni saanud iirlased ja šotlased hakkasid pimedal ajal oma kodudest eemale peletama Ihnuskoi Jacki ja teisi ringi kondavaid kurje vaime uste juurde või akende peale asetatud juurviljalaternatega, mille sisse olid lõigatud hirmsad näod.»

Kristeli postitust on kommenteerinud ka kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo, kes ütleb, et fraasi «komm või pomm» (inglise keeles trick or treat) öeldes pole mõeldud päris pommi. «Riugas või vemp (trick) on ikka hulga mahedam ähvardus kui pomm, aga ju siis kultuurne eestlane eelistab puhtaid täisriime [komm : pomm], isegi kui algupärandis on meiegi ürgsele keelemõnule omased alliteratsioon ja assonants [trick : treat],» selgitab Rummo.

Maret ütleb, et tema neid tonte omaks ei võta ega sisse lase ning teda häirib, et halloween'i jooksjad püüavad lihtsalt tähelepanu oma välimusega, kuid ei tee midagi sisulist. «Ma ei võta omaks neid tonte ja ei lase neid uksest sisse. Mardiõhtu jooksjad on vähemalt mingi kava ette valmistanud: laulavad mõne laulu, esitavad mõne mõistatuse ja toovad majja igasugust õnne herneste ja tangude näol,» ütleb Maret.

Halloween
Halloween Foto: Taavi Sepp

Mida veel arvatakse? «Minu jaoks on see halloween'i traditsioon Eestimaal samuti täiesti arusaamatu ja tänapäeval ikka väga kohatu. Õpetajad põhjendavad selle tähistamist lasteaias sellega, et lastele nii väga meeldib. Samas on nad ise ju selle laste jaoks nii põnevaks teinud,» leiab Aigi.

«Komm või pomm on amerikaniseerunud väljapressimiskultuur. Mardijooksmine tähendab ikka seda, et ennekõike tuuakse majja õnne, soovitakse häid soove ega nõuta suure ähvardamisega midagi. Sest hästikasvatatud pererahvas tänab heade soovide eest ja annabki midagi tänutäheks,» avaldab Rea arvamust. Andrus jättis halloween'i sandid samuti ukse taha: «See halloween'i kombestik võinuks meie kultuuriruumi üle võtmata jääda. Ma põhimõtteliselt neile oma ust ei paota. Pole mingit ühisosa selle traditsiooniga.»

«Mardijooksmine tähendab ikka seda, et ennekõike tuuakse majja õnne, soovitakse häid soove ega nõuta suure ähvardamisega midagi.»

«Mul oli täpselt sama tunne, kui üks lastekamp siin kõikide uste taga kolkis ja kommi-pommi kisas. Ja siis ma mõtlesin, et täpselt minu peal elavad Ukraina põgenikud kahe väikse lapsega, kellest noorem sündis siin pagendusse jõudmise järel. Põgenesid pommide eest ja nüüd taas pommitajad ukse taga...» kirjutab Tiina.

«Meil käis ukse taga ka mitu gruppi. Ei võtnud vastu, vaid kutsusime mardi- ja kadripäevaks tagasi. Ütlesid ok, aga meie oma pühadeks tuleb ajusid liigutada ning ette valmistuda, saame näha, kas viitsivad. Väikesed on ikka käinud, aga teismelised vist küll enam ei viitsi,» kirjutab Reet. «Tegelikult on täiskasvanutel põhisüü: kaubandus kasutab võimalust vastavateemalisi riideid ja maiustusi müüa, lasteaedades ja koolides kasutatakse võimalust kostümeeritult lasteaeda/kooli tulla. Üritus, millest on kadunud sisu ja jäänud vaid vorm...»

«Ja kui mõelda veel selle peale, milline koormus ja jalajälg keskkonnale on need sajad tuhanded plastist maskid, detailid, kostüümid, mida ühe korra ehk kantakse ja siis ära visatakse – selle peale ei taha need lapsevanemad üldse vist mõelda?!» ärgitab Riina mõtlema halloween'i-nänni ostmise tagajärgedele.

Mardipäevast

Mardipäev on Eesti rahvakalendri tähtpäev 10. novembril. Mardipäeva kombestik on eri maades varieeruv, kuid püha ise on kristlikku algupära – 11. november on püha Martini (4. sajandi Toursi piiskop) surmapäev. Tuntuim legend sellest pühakust räägib, et kord lõikas ta pooleks oma mantli, et jagada seda lumes külmetava kerjusega.

Protestantlikes maades on mardipäev nihkunud 10. novembrile – Martin Lutheri sünnipäevale. Mardipäeva seostataksegi Eesti traditsioonis Martin Lutheriga, on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud.

Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul. Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasid tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme: mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha, sellele vastav karjaõnne ja naiste püha oli kadripäev.

Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema ning algas talviste tubaste tööde periood. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. 

Meie esivanemad elasid hingestatud ilmas. Selle tähtpäeva algne mõte oli hingestatud looduse – päikese (taevaisand), maa (maaemand) ja haldjate (mardused) – tänamine. Mardisandid olidki nagu kehastunud loodusjõud ja haldjad, kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid kogu talu ja selle asukaid, et kevadel algaval põllumajandusaastal kõik hästi läheks, ning kogusid kokku ohvriannid. Toimetasid need siis suuremasse talusse või kõrtsi, kuhu kogunesid ka kõik annetajad. Seal siis peeti mitu päeva mardipidu.

Loe mardipäeva kommete kohta rohkem SIIN.

Mardisandi meelespea
Mardisandi meelespea Foto: Lüllemäe küla Facebooki konto
Märksõnad
Tagasi üles