ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: naljakas lugu Vene peaministrist, kes olla põgenenud pealinnast, naisteriided seljas

• Vene kultuuriruumis on kuvand kleidis meespeaministrist ääretult alandav
• Kerenski magas kommunistide arreteerimise puhtalt maha
• Kleit töötab «lääneliku demokraatia» vastu justkui rätsepa enda poolt õmmeldult

7. novembril 1917 uue kalendri järgi tegi käputäis kommuniste Venemaal riigipöörde. Nõukogude Liidu talla alla jäi hiljem teatavasti ka Eesti, lisaks veel pool Euroopat. Toonane peaminister Aleksander Kerenski põgenes eksiili. Kuni tänaseni jälitavad seda sündmust jutud, nagu jooksnuks ta kommunistide eest ära naisteriietes – kleidis. Juku-Kalle Raid vaatab, kui suur tõepõhi sel variandil on.

Esmalt peab ütlema, et Nõukogude Liidus levitati jutte Aleksander Kerenski põgenemisest kleidis usinalt. Kleidi olla ta selga ajanud 7. novembril 1917 – kui bolševikud olid võimu haaranud – ja siis Petrogradist välja hiilinud.

Pea igal aastal (ka 2022), mil Putin on võimu maitsnud, seda lugu korratakse: kümnetes versioonides, üks filmilikum kui teine. Tõde on nii segast aega kirjeldades muidugi raske jalule seada. Aga patriarhaalse Venemaa jaoks on kleit peaministri seljas muidugi absoluutselt alandav tõik.

Kleidi olla Kerenski selga ajanud 7. novembril 1917, kui bolševikud olid võimu haaranud, ja siis Petrogradist välja hiilinud.

Juht on tugev, karmi käega. Juht on Lenin. On Stalin. On Putin. Lendab kurgedega ja sukeldub puhkehetkel mere põhja kunstiväärtuste järele. Putin austab Nõukogude Liitu, mitte Kerenski katset Venemaal mingitki demokraatiat juurutada. Mõte Kerenskist kui riigimehest talle ei sobi. Nii hoolitsetakse ka selle eest, et Kerenski püsiks kleidis. Kleit töötab «lääneliku demokraatia» vastu justkui rätsepa enda poolt õmmeldult.

Kerenski ja Lenin kui peresõbrad

Esmalt aga arvestagem, et kogu hilisem «revolutsiooni» käsitlev propaganda ja filmiklassika Talvepalee ründamisest kuni filmini «Lenin ja oktoober» on puhas jama. Ka edasised filmid ja Eisensteini vändatud filmikaadrid inimhulkadest, kes vihatud palee vallutasid.

Bolševike mõjujõud 1917. aasta Petrogradi kevadel, kui tsaar oli juba kukutatud, oli vaevu hoomatav. Palju enam tegid ilma anarhistid. Ka Leninit, muuseas, pidasid mitmed lääne ajakirjanikud toona hoopis anarhistiks ning ei osanud tema ideoloogiat üldse kuidagi hinnata.

Bolševikest tunti sel ajal laialdaselt pigem Lev Trotskit, kes oli saanud kuulsaks oma hiilgava kõneanni ning radikaalse meelega. Ent Lenin oli vana kooli kommunist ja veendunud selles, et mingit võimujagamist olla ei saa, bolševike diktatuur ning tapatalgud oli tema miinimumprogramm.

Aleksandr Kerenskil ja Vladimir Uljanov Leninil on naljakalt palju ühist – mõlemad sündisid Simbirskis (vastavalt 1881 ja 1870), mõlema isa töötas õpetajana ning nad olid sõbrad. Poegadest said vihavaenlased.

Lenin redutas veebruarirevolutsiooni ajal hoopis Šveitsis ning pöördus Venemaale alles 1917. aasta kevadeks, sealjuures sakslaste abiga, kellega Venemaa sõjas oli. Aga see on teine lugu, keskendume kleidile.

Igal juhul – Uljanovit revolutsiooni juures ei olnud, ta ärkas hiljem ning selle kohta on venelastel ka anekdoot: «Какой идиот разбудил Ленина? Кому мешал, что ребенок спить?» (Milline idioot äratas Lenini? Keda segas, et lapsuke magab?)

Lenin kalal ja küünis

Tagantjärele paneb tõsiselt imestama, kuidas suutis Ajutise Valitsuse kõige tunnustatum, populaarsem ning rahva seas enim teatud juht Aleksandr Kerenski olla sedavõrd lühinägelik, et jättis kompartei juhid arreteerimata. Võimalusi olnuks küll, kuna nood töötasid avalikult riigikorra vastu, jutlustasid vägivaldset riigipööret, tööliste diktatuuri, nõudsid Ajutise Valitsuse ministrite hukkamist jne.

Milline idioot äratas Lenini? Keda segas, et lapsuke magab?

Kerenski jutul käisid järjest kõikide lääneriikide suursaadikud ning üritasid teda veenda, et Lenin on vaja riivi taha panna. Ent Kerenski jäi paraku kindlaks demokraatiale: «Andku nad mulle ainult võimalus! Tulgu välja ja hakaku vägivallatsema! Siis murran neil kaela!»

Lenin aga haistis, et Kerenski võib ta siiski türmi pista, ning otsustas suvel 1917 pealinna tolmu taldadelt pühkida. Muuseas, ka Lenini kohta on legend, et ta tegi seda naisteriietes. Koos seltsimees Zinovjeviga (kes oli sel ajal ta lähimaid kaaslasi ja kelle Stalin 1936. aastal hukkas) mindi Petrogradi lähedale Razlivi passima, kuni olukord maha rahuneb. Zinovjev kirjeldas hiljem, kuidas ta koos Uljanoviga heinarõukudes ööbis, kala püüdis, ajalehti luges, ujumas käis ning kuidas kohalikud sääsed neid nahka pista tahtsid.

7. novembri kommunistlik riigipööre

Petrogradi jäi Lev Trotski, kes suvel küll korraks türmi pisteti, ent kes kirjeldas seda kui puhkekodu. «Kõiki ajalehti sai lugeda, võis kirjutada ja suhelda ning lasta endale vanglasse toidukraami saata,» meenutas ta paguluses, kuhu Stalin oli ta saatnud ning kus ta Stalini palgamõrtsuka käe läbi oma otsa leidis. Võrreldatagu neid tingimusi nõukogude vangilaagritega!

Kui bolševikud oktoobris «välja tulid», polnud Ajutisel Valitsusel leninlaste mahasurumiseks kahjuks enam mingit võimalust.

Leninile ja Trotskile oli selge kui seebivesi, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, niisiis jäi üle vaid korraldada riigipööre ja võtta võim täielikult enda kätte. Alles vahetult riigipöörde eel imbus uuesti pealinna ka Lenin.

7. novembri öösel võtsid bolševikele alluvad väed enda kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid täiesti märkamatult: hommikuks oli riigikord teine.

Ei mingeid rahvamasse ja unustamatut ülestõusu, mis hiljem ajaloo pähe kirja pandi. Juba detsembris 1917 loodi Erakorraline Komisjon (Tšekaa), suur terror oli alanud.

Kerenski kadumine

Aga kuhu kadus Kerenski? Petrogradist õnnestus tal Pihkvasse põgeneda, paraku jääb tõsiasjaks, et ükski kaasaegne allikas peale kommunistide tema kleitipugemisest ei pajata.

Ta varjas ennast kõigepealt Soomes ning 1918. aasta kevadel siirdus Suurbritanniasse. Hiljem elas ta Prantsusmaal, kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte Dni.

1937. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Nõukogude Liidus kui ka fašismi vastu Saksamaal. 1967. aastal pidas Kerenski tõsiseid läbirääkimisi Brežnevi valitsusega, et külastada Nõukogude Liitu. Aga kuna ta asus kritiseerima Tšehhi 1968. aasta sündmusi, tõmbas Brežnev plaanile kriipsu peale.

Borovik märgib üles, mida Aleksander Fjodorov Kerenski talle ütles: «On teil alles Moskvas tarkpead! Ma ei põgenenud Talvepaleest naistekleidis!»

Aleksander Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis, kusjuures Vene õigeusu kirikud eksiilis keeldusid teda matmast, kuna pidasid teda vastutavaks Venemaa langemise eest bolševike kätte. Kerenski on maetud Londonisse.

Lavale astub taas kord kleit

1966. aastal kohtus Kerenski ajakirjanik Genrih Borovikuga, kes elas New Yorgis. «Kõik olid kindlad», kirjutas Borovik, «et Kerenski põgenes Petrogradist, seljas kleit. Ja Kerenskit oli see lugu häirinud juba 50 aastat.»

Borovik märgib üles, mida Aleksander Fjodorov Kerenski talle ütles: «On teil alles Moskvas tarkpead! Ma ei põgenenud Talvepaleest naistekleidis! Muuseas, kas te teadsite, kuidas nad mind kutsusid? Aleksandra Fjodorovnaks! Aga ma vannun jumala nimel, et kleidis ma ei põgenenud.»

Ilmselt jääb tõeks, et mingit kleiti polnud, sest kõik Kerenski kleidilood viivad meid bolševike, aga ka monarhistideni, kes samuti demokraatiast kuuldagi ei soovinud, vaid impeeriumi eelistasid.

Muidugi oli aga kleidilool eeldusi kujuneda hitiks, mida suures osas tänaseni usutakse.