ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas suhtute teie «krupiseksi»?

Kui koolides kaotatakse ära kohustuslik kirjandus ning asendatakse see «soovituslikuga», meenub kohe üks blond bimbo, kes kutsus telekas arutama krupiseksi üle. Kohe niimoodi kirjutaski. Just «krupi», mitte «grupi». Juku-Kalle Raid pajatab kohustusliku kirjanduse ja grupiseksi seostest.

Esmalt on üldse kaunis raske uskuda, et meie haridussüsteem on muutunud piisavalt lolliks, kaotamaks ära kohustuslikku kirjandust ja see soovituslikuga asendada. Ainus põhjus selleks näib olevat, et kuna noortele «ei meeldi» lugeda, pole neid mõtet selleks ka sundida, äkki saavad mingi tüsistuse, elukestva kompleksi või melanhoolia. See mõttekäik on nii jabur, et lausa nõuab lähemat arutlust. Ja lugematus kasvatab kindlasti võimalust rääkida krupiseksist.

Parem peksame väikeseid tüdrukuid

Minu meelest pole mingi eriline saladus, et paljud noored ei viitsi üldse koolis käia ega aeganõudva, tüütu ning vastiku õppimisega jahmerdada. Muidugi mitte kõik.

Arukamaid inimesi leidub igas põlvkonnas, aga faktiks jääb, et märkimisväärne osa koolipingi nühkijatest teeks selle asemel kindlasti midagi muud. Nagu näiteks need Pärnu tüdrukud, kelle meelest on märksa lahedam endast väiksemaid kolkida, kui kusagil klassis arusaamatute õppeainete kallal pead murda.

Ja paraku jääb vanaks tuntud tõigaks, et kui sa ei oska väljendada, mida sa mõtled, siis on sul ainult TUNNE, et sa mõtled.

Muuseas, ilukirjandus õpetab empaatiat paremini kui kehaline kasvatus või tööõpetus.

Ainus moodus end väljendama õppida

Jätame aga nüüd kõik muud õppeained korraks kõrvale ja keskendume kohustuslikule kirjandusele. Millegipärast kipub levima väärarusaam, justkui ei olekski lugemine iseenesest hariduse osa. Aga siin panevad armsad hariduskujundajad küll täiega puusse.

Raamatute lugemine on nimelt üks ainsaid mooduseid, kuidas õppida ennast väljendama ning maailmast aru saama. Seda ei ole mõtet võtta nii, et kui sa «Tõde ja õigust» lugenud pole, saab sinust valmis loll; aga ometi on just ilukirjandus see, mis aitab tublisti taibata, mil moel toimuvad inimestevahelised, inimese ja ühiskonna ning inimese ja kultuuriruumi vahelised suhted.

Sealjuures õpetab ilukirjandus mõtlema. Ja paraku jääb vanaks tuntud tõigaks, et kui sa ei oska väljendada, mida sa mõtled, siis on sul ainult TUNNE, et sa mõtled. Nii lihtne asi ongi.

Ning siin asub punkt, mis hakkab meile sigitama tublisid noori inimesi, kes ei suuda lauset moodustada, vaid keskendub oma mõtteid avaldades tähtedele «eeee...», «ääääää...» ja «mmmmm...».

Tegelikult leidub neid ju tänagi, aga tulevik tundub mökitajate ja kokutajate osakasvule mõeldes helge.

Aga õpime ainult liitmist, mitte lahutamist?

Kui Jan Kaus kirjutas, et kooliharidus kohustusliku kirjanduseta on sama hea, kui õpetada matemaatikat ilma lahendusi nõudmata, siis mulle tundub isegi, et üldharidusest kohustusliku raamatu kõrvale lükkamine oleks kui õpetada matemaatikat nii, et las laps valib ise, kas õpib ainult liitmist või ainult lahutamist, edasijõudnumad ja huvilised näiteks aga sinna juurde kas korrutamist või jagamist. Ei tundu eriti terviklik.

Las laps valib ise, kas õpib ainult liitmist või ainult lahutamist, edasijõudnumad kas korrutamist või jagamist.

Majandusanalüütik Peeter Koppel märkis: «Kohustuslikust kirjandusest sai soovituslik? No mida? Hakkab jah mürsik tegelema millegagi, mis pole kohustuslik!?»

Ja lisab: «Mina leian, et jah – peab olema just nimelt kohustuslik. Ja seda peaks olema rohkem. Ja selle kohustuslikkusest ei tohiks olla mingit pääsu! Jah, 16-aastasele ongi «Tõde ja õigus» korralik piin. 17-aastasele «Metamorfoosid» veel hullem. «Sõda ja rahu» täispiin, kui peab näpuga järge ajama kahe keele vahel, et peas koherentset narratiivi moodustada.»

Muuseas, paljulugenud inimesel on igal juhul meeletuid eeliseid erinevatel aladel läbi lüüa, sealjuures näiteks majanduses. Lugemine mitte ainult ei õpeta mõtlema lineaarselt, vaid pigem on fantaasiat ergutav tegevus ning sealt tuleneb kindlasti oskus kastist välja mõelda või uusi lahendusi otsida.

Lugematus põhjustab lambapäisust ja krupiseksi

On küll öeldud, et kohustuslik kirjandus õpilaste jaoks «ei kao», et ikka peab ju midagi lugema ja loetust kokkuvõtteid kirjutama või loetu üle arutlusi pidama.

Paraku aga kuulub kultuuriliselt üksteisest aru saamise juurde veel üks asi: suur osa teadmistest ja suhtlemisest nõuab mingilgi moel ühist infovälja ning kirjandus mängib siin olulist rolli. Oleks üsna oluline, et suur osa inimesi on lugenud läbi samad tüvitekstid, sest nii on võimalik kultuuriruumis kehtivatest mustritest paremini aru saada.

Kui plika ei pidanud silmas sugulist vahekorda saksa relvatöösturi Kruppiga, kes on ammu surnud.

Lugematus põhjustab tavalist lambapäisust, see on kindel, ning kohustusliku kirjanduse kaotamine on nii loll mõte, et see tuleks kiiresti pähe tagasi panna. Okei, tehti viga, teeme siis vea uuesti ümber ja taastame endise olukorra.

Muuseas, raamatute lugemine on just üks selliseid võimalusi, mille najal saab öisel teleekraanil näolappi välgutav blond bimbo kirjutada lause «kuidas suhtute krupiseksi» asemel «kuidas suhtute grupiseksi».

Kui ta just ei pidanud silmas sugulist vahekorda saksa relvatöösturi Kruppiga, kes on ammu surnud.

Paraku on ühiskond järjest enam hädas teksti mõistmisega, mis tuleb lugemuse vähesusest. Ning mille tagajärg on ka see, et ei suudeta moodustada (ükskõik kas suuliselt või kirjalikult) mõistetavat teksti. Mis tähendab, et enamus aega läheb mingi kasutu pudrutamise peale. Kohustuslik kirjandus on siinkohal kindlasti hea ravim.