HINGEDEPÄEV ⟩ Kirsti Timmer: lähedaste haua tühjaks ja mahajäetuks jätmine on üpris inetu tegu!
:format(webp)/nginx/o/2022/05/12/14547221t1h4bf4.jpg)
2. november 2022, 19:00
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14935879t1h90f2.jpg)
Täna, 2. novembril, on hingedepäev! Armastatud kaardimoor Kirsti Valdstein-Timmer jagab sel puhul soovitusi, mida tuleks just täna lahkunud hingede austamiseks teha ja millest peaks kindlasti hoiduma.
«Võta see aeg ja mõtle nendele inimestele, keda meie hulgas enam ei ole,» soovitab Kirsti. Täna, hingedepäeval, süüdatakse küünlad kalmistul ja koduaknal, sest vana kombe kohaselt näevad hinged nii koju tulla. Vanasti jäeti hingedele lauale ka söödavat ja pandi saun sooja, kuid tänapäeval piirdutakse küünla ja meenutustega.
«Kui sa paned küünla koduaknale ja kutsud sellega lahkunud hinge oma koju, siis ära unusta teda ka tagasi saata!» tuletab Kirsti kõigile meelde. Kodus küünalt süüdates ei soovita Kirsti mõelda konkreetselt kellegi peale, vaid panna küünal lihtsalt lahkunute mälestuseks. «Nii ei kutsu sa ühtegi hinge endale koju.»
«Inimesed kurdavad, et peale hingedepäeva toimuvad nendel kodus kummalised asjad. No kui hinge tagasi valguse teele ei saada, siis on see ju loomulik,» nendib Kirsti.
Kas käia surnuaial või põletada kodus lahkunu mälestuseks küünalt?
Timmer soovitab täna lahkunud lähedasi meenutades süüdata küünlad kalmistul. «Kui su lähedasel puudub hauaplats, pane tema mälestuseks küünal põlema kirikus.»
«Mina kodus konkreetsele inimesele süüdatud küünalt õigeks ei pea, aga kui sina oled ikka harjunud just koduaknale kellelegi küünla panema, siis ära unusta küünalt kustutades hingele taas rahu soovida. Küünal on tuluke, mis kutsub hinge sinu juurde, saada ta siis ilusasti hea sõnaga rahuriiki tagasi,» soovitab kaardimoor.
Surnuaial käimise teemal jagunevad inimesed justkui kahte leeri. Ühed armastavad seal jalutada ning vaikust ja rahu nautida, teised ütlevad, et nad pelgavad lahkunute viimset puhkepaika.
«Mina kuulun nende inimeste hulka, kes armastavad jalutada just surnuaedadel. Ma saan sealt mingit seletamatut jõudu ja energiat. Mulle meeldib «kuulata» nende inimeste lugusid, kes on seal rahu saanud. Mulle meeldib erinevate maade ja rahvaste surnuaiakultuur, loen ja jälgin huviga,» räägib ta.
Kirsti mõistab ka neid inimesi, kes ei tunne end surnuaias kuigi hästi. «Ega ei peagi tundma, see on väga individuaalne. Aga ma ei mõista neid, kes ütlevad, et miks ma peaksin minema oma lähedase hauale. Ma panen talle kodus küünla ja mõtlen tema peale. Mul tekib küsimus, kas te lähete oma emale külla ja jutustate temaga mõnusalt või te mõtlete kodus tema peale.»
«Kui vanaemal on sünnipäev, kas jätad minemata ja soovid mõttes talle õnne? Mis jutt see selline on?» ei saa ta aru. «Lähedaste haua tühjaks ja mahajäetuks jätmine on üpris inetu tegu. Seda enam, et kodus ei panda kellelegi küünalt. Nii kutsud ju hinge endale koju. Oskad sa teda ära saata?»
Kirsti ütleb, et kui hing on raske ja tahad, et keegi aitaks võtta valu ja koorma, tuleb minna just kellegi lähedase hauale. Tema soovitab kadunud lähedase hingega hauaplatsil jutustada.
«Põleta valgeid küünlaid ja palu oma mure sinna üles kaasa viia. Usu mind, hinged on abivalmis ja aitavad. Aga sa ei saa seda niisama küsida, sa pead vastu ka andma. Vastu antaksegi meelespidamist ja nende kalmul käies oma hoolt näidates.»
Seega, kodus põleta küünlaid hubasuse ja hea enesetunde pärast, mälestuseks vii küünal hauale. Ilusat hingedeaega!
Kirsti mõtetest hingedepäeva ja müstilise maailma kohta saab lugeda lähemalt tema kodulehelt.