ARVAMUS ⟩ Katrin Pauts: mida on Marko Mihkelsoni skandaalist vaja õppida?

Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Kauaaegse ajakirjanikuna olin šokeeritud, kui Postimehe uudistejuht pidi tunnistama, et tema eelmine ülemus keelas tal Marko Mihkelsoni juhtumiga tegelemise ära. Õnneks oli uudistejuhil au küsimus tegeleda sellega salaja siiski edasi – töö, mille vilju me täna esikülgedel näeme. Minul aga tekkis küsimus, kas ajakirjanike allikasõltuvus võib taoliste lugude juures tõesti olla nii suur probleem, et rahvale esitatakse taolist olulist infot vahel väga valikuliselt?

Tunnistan ausalt üles, et olin Marko Mihkelsoni «kahtlaste piltide» saagaga kursis juba päris ammu, kuna juhuslikult tunnen isiklikult ja kauaaegselt selle loo teist osapoolt. Esmakordselt jõudis see info minuni aga meedias töötava vana tuttava kaudu, kes tahtis minult mu sõprade tausta uurida. Sellepärast on minuni jõudnud ka rohkesti detaile, kuidas on meedia seda lugu käsitlenud, õigemini liiga pikaks ajaks käsitlemata jätnud.

Kui juba ammu enne eile lahvatanud skandaali teada sain, et mitmes lehetoimetuses on Mihkelsoni looga mingil ajal tegeletud ja need tekstid isegi valmis kirjutatud, tekkis mul suur põletav uudishimu, miks sellist infot siis ometi kinni hoitakse. Mulle nagu paljudele teistele asjaga kursis olijatele (ja neid inimesi oli palju!) tundus ennekuulmatu, et potentsiaalselt šantažeeritav tipp-poliitik, kes väidetavalt just selle uurimise tõttu taustakontrollis põrudes ministriks ei saanud, juhib südamerahus riigikogu väliskomisjoni. Alles paar päeva tagasi kuulsin oma hämmelduse jätkuks, et Mihkelson plaanib uuesti riigikokku kandideerida nagu õige mees. Ei tema, Reformierakonna juht Kaja Kallas ega teised valitsuse liikmed näinud mingisugust probleemi.