ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Mart Helme näide – kui kerkiv tainas hakkab «rahu eest» võitlema

• Kummaline, et sm Helme kaabu all valitsevasse tühjusesse ei mahu pilt rahu puudumise põhjusest
• Helme jutt sellest, kuidas EKRE ei poolda Venemaad ega Ukrainat, vaid rahu, on täiesti brežnevlik
• Rahu ei saa olema, kuni Euroopas jooksevad ringi Helmed, kes sädistavad teemal «business as usual»

Kui Mart Helme väidab, et pooldab rahu, mitte Venemaad ega Ukrainat, on ta ikka täielik tainas, kes ei viitsi isegi niipalju oma ajunatukest liigutada, et mõista: rahu sai otsa, kuna Venemaa ründas Ukrainat, mitte ei lõppenud iseenesest, kirjutab Juku-Kalle Raid.

Kui Mart Helme seletas, et EKRE ei poolda Ukrainat ega Venemaad, vaid rahu, ei aimanud ta ilmselt ka ise täies ulatuses, kui loll tema avaldus on. Edasise eest palun tulihingelistelt EKRE toetajatelt juba ette andeks, kuna vastavalt Helme avaldusele alljärgnev jutt rahulik küll ei tule. Ja väga ei kujuta ka ette, kes võiks reageerida «rahulikult», kui üks kodumaine tipp-poliitik massimõrvu õigustama kukub. Teie lemmik, austatud EKRE valijad, on sajaga üle piiri kihutanud. Rahu hinnaks oleks vaid okupeeritud territooriumite loovutamine ning võimalus Venemaal uut relvastust toota. Nii tuleks «rahuga» ära hoitud kahjud hullude intressidega tagasi.

Helme – täielik nõukogude taat

Seda, et alatasa lollusi jahvatav Mart Helme pidas laulvat revolutsiooni massipsühhoosiks, me juba teame. No muidugi, nagu nüüd tuli välja, pooldab ta rahu, mitte kusagil platsil jauramist.

Ma olen täiesti veendunud, et Helme pidaski Nõukogudemaad rahu kantsiks ning kõõksuvaid häälitsusi kuuldavale toovat Brežnevit rahu apostliks.

Ja Nõukogude Liidus oligi Mardil väga hea ja rahulik elada, 1973–1975 asjatas kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas toimetajana, hiljem nokerdas toimetaja kohal ajakirjas Pioneer, kus esitati alatasa samuti Nõukogude Liidu juhtkonna siiraid kraaksatusi «ülemaailmse rahu» teemadel. Kõik olid maakera peal lurjused, imperialistid piinasid neegreid, aga Nõukogude Liidu kodanikud uskusid, et rahu on üle kõige, nagu öeldakse, über alles, ja just sotsialistliku paradiisi ning vankumatult hea, sõbraliku ja õiglase Nõukogude Liidu ülesanne oli sõita imperialistidele pasunasse, et Kuubas saaksid Fidel ja Che koos töörahvaga õitseda.

Ja mis sellel Karl Vainolgi viga oli, täiesti rahulik inimene, istus Toompeal puhvetis, näris kaaviarit ja kedagi ei seganud. Vähemalt seni, kuni 40 riiakat lolli kirjutasid mingi sõgeda kirja, mis häiris nii sulnist rahulikku elu õnnistatud ENSV-s.

Kummaline ainult, et seltsimees Helme kaabu all valitsevasse tühjusesse ei mahu pilt rahu puudumise põhjustest. Ma olen täiesti veendunud, et ta pidaski Nõukogudemaad rahu kantsiks ning kõõksuvaid ja mõmisevaid häälitsusi kuuldavale toovat Brežnevit rahu apostliks, meessoost neitsi Maarjaks, kes oli võimeline sünnitama ülemaakeralise õnne kordagi käima peale jäämata.

Mart Helme jutt sellest, kuidas EKRE ei poolda Venemaad ega Ukrainat, vaid sõdib maailmarahu nimel, ongi täiesti brežnevlik ine. Üks ühele. Või stalinistlik lausvale.

Muu hulgas soovitab headuse monument Helme sõlmidagi viivitamatult rahulepingu, meeldigu see Ukrainale või mitte. No tapsid väheke seal ukrainlasi, hea küll, teeme nüüd lepingu, mis seal ikka. Pole hullu, las Venemaa vehib pool teisest riigist sisse ja lööb mõnedkümned tuhanded lapsed ja naised maha, juhtub! See-eest võiks nüüd selle sõja ära lõpetada, sest rahu on nii nunnu. Ja kui juba rahu valmis meisterdada, siis ega Putin ju enam midagi halba ei tee. Leping on ja puha!

See kõik on ikka absoluutselt süüdimatu joga, mis aga täidab oma kindlat ülesannet: märtsis tulevad valimised, eks meilgi kooserdab mööda Maarjamaad ringi kari tolvaneid, kes Venemaa agressiooni õigustavad ja mõmisevad: «Mis teha, no juhtus.»

Kui te rahu ei taha, tapame teid ära!

Helme näolappi kiigates meenub lisaks muule ka Nikita Hruštšovi aegne raamat «Nikita Hruštšov Ameerikas».

Helme teab raudselt, et ega lõkendav Nikita poleks ju muidu Ameerikasse lennanudki, kui nõukogude rahvas poleks teda palunud: «Ole nüüd hea mees, isake Nikita, mine tee seal üks hea rahu, kaua need vereimejad laamendavad!» Ja «tuhanded rahuarmastavad» nõukogude kodanikud andsid raamatukülgedel talle kaasa heasoovlikke õpetussõnu selle kohta, mis siis juhtuma hakkab, kui ameeriklased vastu põtkima kukuvad.

«Öelge neile ameeriklastele,» seisab raamatus, «et kui nad sõjaga ähvardavad, siis ka meie oskame sõdida ja veel paremini!» Ning samas lisatakse: «Nõukogude inimene oskab sõdida, ta armastab sõdida!»

Sajad tuhanded Vene kodanikud ei näe nagu Helmegi mingit süüd Putinil selles, et too linnu, sünnitusmaju ja tavalisi külasid pommitab.

Nii on see ka täna. Sajad tuhanded Vene kodanikud ei näe absoluutselt mingit süüd Putinil selles, et too tsiviilisikuid, linnu, sünnitusmaju ja tavalisi külasid pommitab. Vastuoksa, iga raketirünnaku puhul jookseb vene meediast läbi rõõmukarjatus: nii, hohollid, nüüd te veel näete «kuldset sügist». Ja täpselt nagu Helme, prääksutakse ka seal rahuarmastavast Venemaast, kes on lihtsalt käest läinud olukorrale sunnitud reageerima oma «erioperatsiooniga».

Täiesti silmakirjalik avaldus

Kindlasti muutub Helme mõtlemisvaegusega totrate kodanike silmis populaarsemaks, reiting kerkib kui tainas, ent loodetavasti pöörab osa tema senistest toetajatest ikka temast ära. Nii valusat juttu käimasoleva sõja kohta saab endale lubada ikka vaid täieliku lobapidamatusega indiviid.

Rahu ei ole ja ei saagi olema, kuni mööda Euroopat jooksevad ringi Helmed, kes sädistavad teemal «business as usual» või üritavad ukrainlastele selgeks teha: paar oblastit ja tuhanded surnud on tõesti tühi-tähi, kui tõsiselt «rahu soovitakse».

Ilmselt oleks Helme-sugune Eesti riigi käest andnud 1. detsembril 1924, kui kommarid siin riiki pöörata üritasid. Või mis, ma teen Helmele liiga, riigi oleks ta andnud Nõukogude Venemaale juba enne vabadussõda, sest mis jama see olgu – milleks sõdida, vaja on elada niimoodi, et kõik oleks head.

Ja Lenin on kindlasti hea, sest Piiteris ja Moskvas jõlgutakse ju paraadil loosungitega «Rahu, leiba, maad!».

Nii olgugi rahu, Eesti riik on niikuinii mingi massipsühhoos, katsume parem sõbralikult elada ja avame Venemaale väravad. Kõik inimese ja rahu heaks, kõik inimese õnne ja rahu nimel!

Silmakirjalik ja tülgastav taat, pole midagi muud lisada. Inimestest, kelle loomuses pole kaastunde kübetki, tahaks tõesti rahu saada.