ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas kliimasoojenemine «rohelised» peast täiesti seebiks on ajanud

• Klassika kartulipudruga pildumise tõttu muutus maailm nõmedamaks, mitte paremaks
• Lollpeadest «rohelised» ilmselt ei mõtle, et kaugendavad inimesi loodussäästlikkusest veelgi
• Millal jobud Kadrioru muuseumisse jõuavad ning mõne Konrad Mäe kohukesega kokku plägistavad?

Mõni aeg tagasi viskasid brittidest keskkonnaaktivistid Londoni rahvusgaleriis eksponeeritud Vincent van Goghi maalile «Päevalilled» tomatisuppi. Nüüd lendas kartulipuder Potsdamis Monet' maalile. Juku-Kalle Raid küsib, miks on osa rohelisi täiesti ära keeranud. Kas sarnaseid aktsioone võib tulla ette ka Eestis?

Kui tomatisupp mõni nädal tagasi Londonis Vincent van Goghi maalile «Päevalilled» lärtsatas, ajasid roheliste seebistunud aktivistid täiesti haiget jura, et aktsioon on mõeldud «tähelepanu osutamiseks».

Sealjuures ei suutnud geeniused isegi täpselt kokkuleppele jõuda, millele «tähelepanu osutatakse».

Tegemist on keskkonnarühmitusega Just Stop Oil, sealjuures ajas osa lollpeade kamba liikmeid mõmisevad viisijuppe sellest, et aktsiooniga sooviti nõuda Briti valitsuselt nafta- ja gaasiprojektide peatamist, aga teine osa hälvikute bandest leelotab, et suppi kasutati juhtimaks tähelepanu perekondadele, kes endale sellist suppi lubada ei saa.

Van Goghi maal on väärt 84,2 miljonit dollarit, aga küsimus ei ole selles, vaid paduroheliste peas järjest enam laiutavas idiootsuses.

Nagu ütles Eino Baskin Mihhail Žvanetski sketšis «Kunstizaalis»: «Naera surnuks!»

Tõsi, naerda pole midagi. Looduse pärast «valutajad» on muutunud kõige labastemaks vandaalideks.

Räim tomatis

Ennastsalgavad ja toiduga mängivad rohejobud olid 21-aastane Phoebe Plummer ja 20-aastane Anna Holland, kes usuvad ilmselt ise siiralt, et keskkonnaprobleemide ja vaesusprobleemi lahendamiseks on ülimalt intelligentne ning kahtlemata ka tulemusrikas pilastada klassikalist kunsti.

Täpselt nagu parm Žvanetski kirjatükis, kes muuseumis laamendab, kuna «talle anti kolm vaba päeva», aga pudelit näitusel lahti ei saanud, räimest tomatis rääkimata.

Muuseas, van Goghi maal on väärt 84,2 miljonit dollarit, aga küsimus ei ole selles, vaid lihtsalt paduroheliste seas ning peas järjest enam laiutavas idiootsuses. Need tüübid ei adu absoluutselt, et tegelikult diskrediteerivad nad oma juhmusega kogu looduskaitset ning kõiki neid, kes kliimamuutuste tagajärgedega tõsiselt tegeleda üritavad.

Aga ähvardada uljad pioneerid mõistavad ning uusi totrusi toime panna samuti. Kohe pärast lendavat suppi tegi Just Stop Oil teatavaks, et peagi mäkerdatakse ära mõni teine maal ja seda kõike jätkatakse niikaua, kuni nende tõstatatud teemad piisavalt «tähelepanu on saanud».

Tehtud-mõeldud!

Tehtud-mõeldud, sest nüüd pildusid võitlustuhinas noorukid ühes Potsdami muuseumis Monet' maalile «Les Meules» kartuliputru. Laul muidugi oli sama: «Toomaks tähelepanu kliimaga seotud problemaatikale.»

Ma tõesti ei kujuta ette, kui suur peab olema vaakum inimese peas, kui ta hakkab tõsimeelselt arutlema võimaluse üle, et maailma parandamise nutikaimaks viisiks on inimkonna klassika hävitamine või soperdamine.

Saate pihta? Tüübid plätserdavad klassiku pildi kartulipudruga kokku ning seletavad: «Inimesed nälgivad, inimesed külmetavad, inimesed surevad.» Täpselt sihukene lause oli.

Kartulipudru tuimalt ära viskamine aitab näljahädalisi muidugi kõvasti. Vähe sellest, et vandaalitsetakse kunsti kallal, propageerivad nad ühe hoobiga ka toiduraiskamist. See on ikka hullult silmakirjalik ja nõme.

Ma tõesti ei kujuta ette, kui suur peab olema vaakum inimese peas, kui ta hakkab tõsimeelselt arutlema võimaluse üle, et maailma parandamise nutikaimaks viisiks on inimkonna klassika hävitamine või soperdamine.

Ja takka paremaks: «Me oleme kliimakatastroofis ja te kardate vaid tomatisuppi või kartuliputru maalil. Teate, mida ma kardan? Ma kardan, sest teadus ütleb meile, et me ei suuda 2050. aastal oma perekondi ära toita,» ütles protestija. «Kas maali peale on vaja kartuliputru, et teid kuulama panna? See maal ei ole midagi väärt, kui peame toidu pärast tülitsema. Millal te lõpuks kuulama hakkate?»

Jutt on ju justkui õige, aga siin on üks suur «AGA».

Tegelikult ei ole eelmainitud aktsioonidel mitte kuraditki pistmist murega keskkonna või vaesuse pärast, see on kõige lihtlabasem terrorism. Kui peake ikka üldse ei kanna, klopitakse kokku vandalismiakt ning mõttetu skandaal. Ja kõik, mis võidetakse, on järjest kasvav vastuseis igasugusele rohepöördele, sest lihtsalt mingid põmmpead keeravad tuksi vähegi mõistlikud ideed.

Rumal on see olukord, mille «aktivistid» põhjustavad. Ilmselt tõukavad nad rohelisest maailmamõttest eemale päris paljusid kodanikke.

Huvitav, kui palju oleks aidanud fosforiidivastasele võitlusele kaasa mõne Ants Laikmaa maali hapukapsaga pildumine? Aga poolehoidvaid hääli kostab ka meie roheliste suust, lendava supi lolli aktsiooni õigustas omal imelikul kombel sotsiaalmeedias näiteks üks Eestimaa Roheliste partei kaasjuhte, kelle nimi on – jätke valimistel meelde! – Johanna Maria Tõugu.

Palju õnne ja head põrumist

Lisaks Žvanetski sketšile (mis oli kirjandustükina ikkagi tegelikult pööraselt naljakas) meenutab roheliste käitumine revolutsioonijärgset Venemaad. Siis hakati kommunismi ehitama ning mingil salapärasel kombel usuti, et kõige parem moodus selleks on kõikide klassikute väljarookimine kogu kultuurist. Noorkommarite arvates pidi üle parda lendama isegi muidu nii püha Aleksander Puškin.

Täiesti loogiline on, et rohelised valimistel hääli ei saa, ja täiesti loogiline on, et säästlikule ja loodussõbralikule mõtteviisile tehakse pehmelt öeldes karuteene.

Pole midagi parata, vägisi sigineb pähe küsimus, et millal lollid otsaga Kadrioru kunstimuuseumisse jõuavad ning mõne Konrad Mäe maastiku kohukesega kokku plägistavad? Ikka «suurest murest» keskkonna pärast, ikka «valutava südame» ja «kaastunde» ajel, mida «vaeste» vastu evitakse.

Ühest asjast ei saa aru: on ju olemas ka normaalseid keskkonnaaktiviste, kahjuks pole aga turakate vastu avalikku hukkamõistu justnagu eriti täheldada.

Ja kuni seda ei juhtu, siis – nägemist, «keskkonnaaktivistid». Tänu teile muutus maailm just kõvasti nõmedamaks.