P, 4.12.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: vene kollektiiv – ahvikari «Mowgli» raamatust, kes end karjudes kiidab, aga millegagi hakkama ei saa

Uuendatud!
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: vene kollektiiv – ahvikari «Mowgli» raamatust, kes end karjudes kiidab, aga millegagi hakkama ei saa
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Vene kollektiiv on kui ahvirahvas Kiplingi «Mowgli» raamatust.
Vene kollektiiv on kui ahvirahvas Kiplingi «Mowgli» raamatust. Foto: Internet
  • Tüüpilised suuršovinistist vene kodanikud käituvad kui ahvikari «Mowgli» raamatus.
  • Kuna kõik peavad elama võrdselt sitasti, siis mingit omandit ei tohiks olla kellelgi.
  • Vene agressiivsuse aluseks on kadedus. Kui sealsed inimesed pole vabad, ei tohi olla ka keegi muu.

Juku-Kalle Raid kirjutab, miks Venemaast normaalset ja naabritega arvestavat maad ei saa – või võtab see väga kaua aega. Uurime, mida on selle kõige kohta kirjutanud vene päritolu sotsioloog Matvei Malõi. Teine osa.

Vene päritolu sotsioloog Matvei Malõi väidab oma teoses «Kuidas teha Venemaast normaalne riik», et Venemaa üks suuremaid hädasid on eraomandi puudumine euroopalikus mõistes.

Sealt sünnib hunnik kadedust ja viha teiste riikide (või inimeste) vastu, kus elatakse enam-vähem hästi. See tundub ebaõiglane. Miks neil on, aga meil pole? Ilmselgelt on nad fašistid, kes on oma varanduse ja heaolu kokku röövinud, kindlasti käib see mingil kummalisel kombel Venemaa arvelt.

Küsimused «ebaõigluse» kohta

Tüüpiline suuršovinistist vene kodanik on kindel, et Venemaa roll maailmas on esimene, esmatähtis ning peamine.

Miks ukrainlased Venemaad ei salli? Kuidas nii võib? Venelased on kõigile väga palju head teinud, kogu maailma eest kannatanud, fašistid mättasse löönud, planeedile vabaduse toonud ja vastutasuks neid ei mõisteta?

Hea on siis, kui kõik on vaesed nagu Venemaa. Kui naabril on rohkem, tuleb talt ära võtta ning tare põlema pista.

Tähendab – vähe sai lääs peksa, tuleb anda uus ja suurem kolakas, tuleb taguda nii kaua, kuni kahtlejad nõretavad armastusest Venemaa vastu.

Kuna kõik peavad elama võrdselt sitasti, siis mingit omandit ei tohiks olla kellelgi, sest omandi suurus on erinev ja see tähendab ebavõrdsust. Hea on siis, kui kõik on vaesed nagu Venemaa. Kui naabril on rohkem, tuleb talt ära võtta ning tare põlema pista.

Usk jumala asemikku tsaari

«Venemaa näeb välja, nagu ei elakski seal kedagi, riigi ühest otsast teise uitaks justkui mingid rändurid. Venemaal arvatakse nimelt, et omandi puudumine teeb inimese vabaks. Siis ei ole inimene millegagi seotud ja võib mõelda ainult jumalale,» märgib Matvei Malõi.

Jumalat aga ei kehasta igapäevaelus pilvepealne taat, looja või vaimolend, vaid tema asemik maa peal – tsaar. Pea kõik Vene valitsejad on läbi aegade olnud kindlad, et nende võim pärineb otse jumalalt. Tuletagem meelde, kui kohkunud oli Venemaa viimane tsaar Nikolai II, kui sai aru, et mingi osa kodanikest tahab püsti ajada senitundmatut riigiduumat, see tähendab, et võtta jumala poolt paika asetatud tsaarilt ainuõiguse valitseda.

1917. aasta oktoobripöördega, mil Lenini ja Trotski juhtimisel kaaperdas võimu käputäis kommuniste, ei muutunud midagi. Ja kui, siis tavainimese jaoks ainult hullemaks.

Tsaariaegsed vanglad «riigivastastele» ja teisitimõtlejaile nägid võrreldes kommunistide ehitatud laagritega välja nagu vahvad lastesõimed nunnult naeratavate kasvatajatädidega.

Siit algas ka tänaseni kehtiv moraal: inimene on väärt elu – ehkki kesist ja halba – vaid siis, kui ta austab ülemust, kes austab omakorda oma ülemust – kuni suure juhini välja. Vertikaalne telg. Kes sellest aru ei saa, on reetur. Mis on aga reeturi palk?

Malõi ütleb: «Venelane peab armastama oma riigi suurt juhti ennastsalgavalt ja aktiivselt, nii et see oleks kaugele näha. Kui näha pole, võib teistele jääda mulje, et tegu on lurjuse ja fašistiga.»

Väljavalitud rahvas

See, mis toimub Vene meedias ja ühiskonnas üldisemalt, ei ole midagi muud kui üks lõputu sport ja võistlus teemal «Kes suudab üles näidata rohkem truudust tsaarile ehk Putinile».

Võisteldes hägustub viimanegi mõistuseraas, vaadakem kasvõi, mida säutsub eelmine president Medvedev (eestlaste vabadus olla venelaste tegemata jäänud töö, me peame olema lõputult tänulikud, et head venelased on lahkelt otsustanud oma «tööd» mitte teha) või saatejuht, kes kutsub avalikult üles uputama ukraina lapsi Tisza jõkke. Sealjuures ei saa totalitaarses režiimis sodiks lastud ajudega inimesed absoluutselt aru, et midagi on valesti: kõik, kes ei jaga ideed venelastest kui väljavalitud rahvast, ei ole väärt elama ja kogu muusika.

Kahjuks ei kiputa läänes selle filosoofia reaalsusest ja õudusest eriti aru saama, sellised mõttekäigud on nii võõrad ja kohutavad, et lihtsalt ei jõua kohale.

Vaenlastelt – ukrainlased või keegi muu, pole tähtis – tuleb ära võtta jalgrattad, käekellad, peldikupotid ning pesumasinad (mis õigusega neil on?) ning nad lihtviisiliselt ära tappa (mis õigusega nad Venemaale vastu julgevad hakata?).

Kadedus, kõige alus

Venelaste agressiivsuse aluseks on puhas kadedus, väidab Malõi. Kui sealsed inimesed pole vabad, ei tohi olla ka nende naabrid. Kui inimesed Venemaal ei ela hästi, ei tohi seda teha ka nende naabrid. Vastasel korral tuleb naaber vallutada ja nende heaolu lõpetada.

Marina Vlady, Vladimir Võssotski abikaasa, kirjutas oma raamatus «Katkenud lend», millise närvišoki sai trubaduur Võssotski, kui esimest korda Lääne-Saksamaal esinemas käis. Võssotskil olla süda pahaks läinud sealset rikkust jälgides ning ta oksendanud bensujaamas prügikasti. «Kuidas siis nii, et siin on kõike ja meil mitte midagi?» küsis Võssotski. «Meie võitsime ju sõja!»

«Pole kedagi teist nii suursugust ja üllast kogu džunglis nagu ahvirahvas!» hüüdis ahvikari ning läks omavahel kisklema.

Sõda on suure osa venelaste jaoks ainus argument. Meie võitsime sõja ja me võidame kõik sõjad ka tulevikus! Kes selles kahtleb, sellele kuulutame sõja!

«Venelased elavad oma riigis nii, nagu oleks nad saabunud Venemaale alles hiljuti ning kavatseks kohe lahkuda,» ütleb Malõi. Malõi teooria kohaselt annab Vene riigile mõtte ainult pidev laienemine.

Kui inimelu pole midagi väärt, kui kõik on vaesed ja lagastavad oma maad, siis peab jääma vähemalt imperialistlik uhkus. Meie oleme kõige suuremad ja võimsamad. Teadku seda kogu maailm.

Täpselt nagu ahvirahvas Rudyard Kiplingi «Mowgli» raamatus, kes vatrasid niisama, plaanisid suurt tulevikku, aga kunagi midagi lõpule ei viinud ning kelle ainsaks eesmärgiks oli, et muu džunglirahvas neid märkaks. «Pole kedagi teist nii suursugust ja üllast kogu džunglis nagu ahvirahvas!» hüüdis ahvikari ning läks omavahel kisklema, unustades ära, et käsil oli koosolek «suure tuleviku» üle arutamiseks.

Ja siit ka lõputu tigedus kõigi teiste vastu. Kui läänes sellest aru ei saada ja Ukrainal sõda võita ei aidata, jääb korduma sama muster, mis tähendab, et Venemaa proovib iga natukese aja tagant naaberriike vägivallaga üle võtta.

Rudyard Kiplingi «Mowgli»

«Kuula mind, inimesekutsikas,» lausus karu ja ta hääl mürises kui kõu kuumal ööl. «Ma õpetasin sulle selgeks kogu Džungli Seaduse, mis käib kõigi džungli loomade kohta, välja arvatud ahvirahvas, kes elab puude otsas. Neil pole seadust. Nad on teiste hulgast välja tõugatud. Neil pole oma keeltki, vaid nad kasutavad varastatud sõnu, mida püüavad siit ja sealt, kui teiste juttu kuulavad, salamisi piiluvad või ülal okste vahel luuravad. Nemad ei ela meie moodi. Neil pole juhti ja neil pole mälu. Nad hooplevad ja latravad ja kujutavad ette, et nad on mingi suur rahvas, kes määratud džunglis suuri tegusid tegema, aga juba paljalt mõne pähkli kukkumise peale puhkevad nad naerma ja kõik on unustatud. Meil, džungli rahval, pole nendega mingit pistmist. Me ei joo sealt, kust joovad ahvid; me ei lähe sinna, kuhu lähevad ahvid; me ei pea jahti seal, kus seda teevad nemad; me isegi ei sure seal, kus surevad nemad. Oled sa kunagi kuulnud, et ma oleksin ahvirahvast rääkinud?» «Ei,» vastas Mowgli sosinal, sest pärast seda, kui Baloo lõpetas, oli mets väga vaikseks jäänud. «Džungli Rahvas heitis nad välja oma suust ja meelest. Neid on väga palju, nad on õelad, räpased, häbitud ja nad soovivad – kui neil üldse mingit kindlat soovi on et džunglirahvas neid märkaks. Aga meie ei tee neist välja isegi mitte siis, kui nad meile pähkleid ja rooja pähe loobivad.» Vaevalt jõudis ta lõpetada, kui neile okste vahelt terve valing pähkleid ja oksaraage kaela langes; samas kostis kõrgel ülal köhimist, vingumist ning vihast hüplemist. «Džungli Rahval on ahvirahvaga läbikäimine keelatud,» lausus Baloo. «Täiesti keelatud. Pea seda meeles.»

Märksõnad
Tagasi üles