P, 4.12.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Venemaast ei saa normaalset riiki, kuni vene filosoofia järgi ei ela seal inimesed, vaid kärbsed

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Venemaast ei saa normaalset riiki, kuni vene filosoofia järgi ei ela seal inimesed, vaid kärbsed
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 4
Kui riigis elavad kärbsed, ei ole see riik
Kui riigis elavad kärbsed, ei ole see riik Foto: Internet
  • Vene kogukondlik filosoofia ei tunnista mitte inimese, vaid juhitava kuuleka massi olemasolu
  • Kodanikud eksisteerivad küll paberil, kuid üksikuna on nad kärbsed, suvaline saast
  • Tsaari poolt antakse mõis, korter või datša truuduse eest ja võidakse iga hetk ära võtta

Juku-Kalle Raid kirjutab, miks Venemaast normaalset ja naabritega arvestavat maad ei saa – või võtab see väga kaua aega. Uurime, mida on selle kõige kohta kirjutanud vene päritolu sotsioloog Matvei Malõi.

Kiigates maailmakaarti, vaatame me otsa riikidele, millest enamus on väiksemad kui Venemaa. Ent need riigid töötavad Venemaast enamasti märksa paremini. Põhjuseks on tõik, et Vene kogukondlik filosoofia ei tunnista mitte inimese, vaid juhitava kuuleka massi olemasolu, kelle elu väärtus on kollektiivse ilmavaate kõrval null. Ja abstraktne «meie» tähendab rohkem kui igapäevane õudne elu. «Meie võidame sõja,» ütleb see loogika.

Aga mis edasi? Sellega ei tegele keegi.

Kas naaber on inimene?

Riigid töötavad kodanike jaoks hästi enamjaolt siis, kui kõrvuti elavad inimesed suvatsevad järgida samu reegleid ning seadusi ja – mis kõige tähtsam – tunnistada naabri kui indiviidi olemasolu. See käib nii koduküla kui naaberriigi kohta.

On täiesti ajuvaba mõelda, et isegi teise maailma sõja järgsel ning mõneti siiani posttraumaatilisel Saksamaal asetaks keegi mingid hämara kantsleri või riigi oma tuttavatest – see on kodanikest – ettepoole. Kui, siis vaid äärmiselt mornis olukorras. Muidu aga on heaolu sihandne asi, mis tabab ühiskonda siis, kui kõigil on vähemalt mingil moel hea.

See aga on just tõik, mis eristab läänelikku mõtteviisi venelikkusest, kus ollakse harjunud mõtlema võrdsusest kui millestki sellisest, mida saab kirjeldada tingimustel, et kõigil on ühtmoodi sitt. Venemaa sajanditepikkune ühiskondlik mõtteviis ei tunnista inimese olemasolu.

Nõnda kujutabki vene inimene end jumalana ja ütleb: «Mina võin kõike.» See muuseas tähendab, et mitte kellegi teisega ta arvestada ei taha.

Kodanikud eksisteerivad küll paberil, isegi mingis põhiseaduses, kuid üksikuna on nad kärbsed, suvaline saast, kellest on «kasu» vaid siis, kui nad moodustavad kogumi, mis on kasulik riigile, mis omakorda tähendab Venemaal väikese, «jumalast määratud» eliidi käibelolevat mõtteviisi. Selle klassiga kärbsed ei vaidle.

Trahvi tehakse niikuinii

Vene päritolu sotsioloog Matvei Malõi on umbes 15 aastat tagasi pannud kirja mõned aspektid, mis eristavad kollektiivset kärbeste ühiskonda ühiskonnast, kus enam või vähem läheb korda indiviid.

Malõi väidab, et läänemaailmas on seadus tavapäraselt selleks, et ta kehtiks kõigile inimestele võrdväärselt. Lipsatusi esineb, inimloomus tahab ikka end erilisemale kohale vedida, aga seaduse raskusega peab arvestama ka näiteks kõrgel postil istuv poliitik.

Venemaal, usub Malõi, ei tähenda seadus mitte midagi, kes mingilgi moel seadusest kõrvale hiilida ei ürita, on lihtsalt lollakas. Malõi kirjutab: «Nõnda kujutabki vene inimene end jumalana ja ütleb – mina võin kõike.» See muuseas tähendab, et mitte kellegi teisega ta arvestada ei taha.

Vene riigis pole kunagi õnnestunud luua häid seadusi seepärast, et neid ei kirjutatud maa ega kodaniku heaolu ja arengu huvides. Need on kirjutatud nii, et neid lausa peab igal hetkel rikkuma, mis annab aga täieliku anarhistliku suva ka kildkonnale, kes seaduse täitmist kontrollima peaks.

Kas sa järgid kiiruspiirangut või mitte, ei mängi mingit rolli. Kui miilits sind kinni peab, maksad trahvi niikuinii. Asi selles, et üksteisele vastukäivaid seadusi on nii palju, et neid mitte rikkuda pole võimalik ning karistada on võimalik kõikide asjade eest. See omakorda tähendab, et inimene on endast ülema meelevallas, mis jätkub hierarhiliselt vertikaalis külajoodik-külavanem-kuberner-president.

Inimene on endast ülema meelevallas, mis jätkub hierarhiliselt vertikaalis külajoodik-külavanem-kuberner-president.

Õigus on alati ainult vertikaali ülemisel astmel, tänases tähenduses siis president Putinil. Kõik ülejäänud on kogum kärbseid. Seaduse tähenduse määrab iga kord eraldi vertikaali kõige ülemine punkt, keda teatavasti on ainult üks, sest tsaristlikule mõtteviisile kohaselt sinna rohkem kui üks jumal ei mahu. Ja polegi vaja. Muidu lähevad asjad ju keeruliseks.

Kõik hüved pärinevad tsaarilt

Lääne filosoofias seob end inimene kodumaa, elupaiga, eraomandi, maatüki, kodulinna, korteri ja muu konkreetsega. Elementaarne, et euroopalikus asumis ei näe täistehtud trepikoda või mahamurtud piirdeaedu.

Ka Venemaal on olemas eraomand, aga vaid selle klausliga, et see ei tähenda eraomandit. See on sulle tsaari poolt kasutada antud mõis, maatükk, villa, korter või datša, tavaliselt truude teenete, seadusetusega kaasaskäimise eest; need võidakse sult igal hetkel ära võtta, kui sa juhtud kusagil liialt endast «ülemaga» vaidlema.

Teenistusaadel on ajaloos ehe näide, kõik käib mööda sõjaväelist rada, tuletame meelde vene kirjandust, võetagu või Gogol. Kirjutaja on alam kui kontor, kus ta kirjutab. Ilma kontorita pole kirjutajat, vähe sellest, tal pole mingit elu, kui ta kärbeste hierarhiast korraga eemaldada.

Kõik on tsaari oma

Matvei Malõi sedastab: «Muretsenud eraomandi, ei saa venelased seda tegelikult kasutada, kuid riigis kehtivad seadused võimaldavad neil kahmata kellegi teise valdusse kuuluva tüki ja seda pelglikult ringi vahtides hammaste vahel hoida.»

Ma võin elada tõelises peldikus, aga kui Krimm on «meie», läheb mul juba paremini, ehkki tegelikult ei juhtu muidugi midagi.

Siit aga jõuame Venemaa põhilise terminini, mis neid läänelikust mõtteviisist eristab: «mina» pole olemas, on «meie». Ma võin elada tõelises peldikus, aga kui Krimm on «meie», läheb mul juba paremini, ehkki tegelikult ei juhtu muidugi midagi.

Niisiis – esimene eeldus, et riik toimiks, on arusaam: see koosneb inimestest, mitte tsaari omandis vegeteerivaist kärbestest. «Pole inimest – pole probleemi,» sedastas Stalin. Tänasel Venemaal näeme me kõike eelkirjeldatut suurepäraselt.

Märksõnad
Tagasi üles