ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Konstantin Päts – kivipallur Jürto näoga kasutu kodumaine Lenin

Juku-Kalle Raid ütleb, et seoses Pätsi jubeda hiigelpea paigaldamisega linnaruumi astume me tagasi nõukogude aega, kus heroilised, karmilt tahutud ning kangelaslikud lõustad meid kõikjalt jälgisid. No ei ole vaja sihukest jama. Riigipöörajast Pätsu puusliku Estonia ette veeretamine on aga üldse üle võlli. See mees demokraatiast ei hoolinud.

Olgem ausad, Estonia kõrvale veeretatud Konstantin Pätsu pea näeb ikka jõle välja. Palun nüüd väheke vabandust järgneva sõnakasutuse pärast, aga see peabki olema sama pompöösne, pateetiline ja ebaviisakas nagu Konstantini hiigelpea Estonia kõrval.

Kivine nõukogude lõust

Reedel paika pandav Päts on sihuke jube kivine lõust, läbi mille harrastati aastakümnete jooksul kujutada nõukogude sõdureid, kes pool maailma «vabastasid».

Lihtsalt sigadus, et nii ilmselge nõukoguliku käekirjaga junn linna keskele püsti aetakse. Selline linnaruum ei tohiks kuuluda XXI sajandisse, sõjakangelasi ja kangelaspresidente on ida pool küll, sarnane Putini pea võiks vabalt Moskvas Punasel väljakul vedeleda. Aga mitte Eestis, kes me näeme ühte verist sõda oma naaberriigis ning oleme liigagi tuttavad vastiku nõukogude minevikuga.

Vaadake seda Koostja Pätsu.

No jumala täpselt nagu maailma suurima Lenini moll Burjaatia Vabariigi pealinnas Ulan-Udes. No kas tõesti on Eestis vaja selliseid idiootsusi korrata? Teise nurga alt meenutab aga Kreisiraadio armastatud tegelast kivipallur Jürtot.

Päts demokraatiat ei kannatanud

Lisaks sellele, et sihukene rohmakas linnakodanikku altkulmu ning ähvardavalt põrnitsev kangelasskulptuur on esteetiliselt vastik, peab asja vaatama ka eetilisest seisukohast. Ja siinkohal peaks küll igaüks aru saama, et mingit Pätsu kivipalluri-pead Eesti pealinnas olla ei tohiks.

Sellisele taadile ei tohiks veel ühte puuslikku pühendada, Päts pole tulevikku silmas pidades just kõige parem eeskuju ega vabam inimene.

Vabandage väga, Pätsu teened olid suured küll Eesti vabariigi loomisel, keegi ei eita, aga miks ainult siis üks kivipallur Jürto? Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918, kui Nõukogude Venemaa väeüksused taandusid ning Saksa armee oli lähenemas. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit), Jüri Vilms (Eesti Tööerakond) ja Konstantin Konik (Eesti Tööerakond).

Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Päts ei olnud siin «võrdsem».

19. veebruaril 1918 võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus «Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele» 24. veebruaril. 

Konstantin Päts likvideeris demokraatliku Eesti

Teiseks. Konstantin Päts lõhkus ise demokraatliku Eesti hetkegi kõhklemata ära, sellesama riigi, mida ta koos teistega üles ehitas.

Vabandust, aga parlamendi laialisaatmist, poliitiliste parteide keelustamist, tsensuuri ajakirjanduses, kinos jne ei saa teistmoodi nimetada kui riigi lõhkumiseks. Päts lihtsalt lõpetas kehtiva põhiseaduse ja kogu moos. Sellisele taadile ei tohiks veel ühte puuslikku pühendada, Päts pole tulevikku silmas pidades just kõige parem eeskuju ega vabam inimene.

Päts demokraatiat ei sallinud, kaasaegsete mälestuste järgi oli ta pigem veendunud omaenda ilmeksimatuses. Vaidlemist ka ei kannatanud. Selge see, et talle ei meeldinud ka parlamentaarne riigikord, mis ei oleks lasknud dekreetidega valitseda, ennast presidendiks kroonida või heldet rahva isa mängida.

Ka oli tal vahva komme asetada kõikvõimalikele juhtivaile kohtadele oma kalleid sugulasi, mida me julgeme täna tõpratembuks ja korruptsiooniks hüüda.

Ilmselgelt arvas Päts endast, nagu Ivan Orava «Mälestustes» kirjas, kus Koostja oli nii kuldne inimene, et kandis reie siseküljel isegi kullaproovi.

See on väga loll idee

Ma olen väga veendunud, et ajal, mil demokraatlike riikide osakaal maailmas väheneb, võib ainult kamp lolle püstitada kivipallur Jürtot kujutava pea oma ajaloolisele autoritaarile, kes ise riigijuhiks hakkas – kelletki küsimata.

Päts demokraatiat ei sallinud, kaasaegsete mälestuste järgi oli ta pigem veendunud omaenda ilmeksimatuses.

Peale selle: Päts suutis ju juba oma eluajal ise endale Tahkurannas monumendi püsti ajada ja seda avamaski käia. Milleks meile veel üks Koostja?

Igal juhul on Pätsi kolaka tegumood selline, et sihukese nõukogude kangelasena võiks kujutada parem Karl Vainot.

Ja veel: kunagise naljandi kohaselt on soomlastel pestav tapeet, aga Eestis oli Kustav Naan. Nüüd on ka Kustav Päts; kui vett peale sattub, näeb täpselt niimoodi välja, nagu keegi oleks vanameistrile pähe siristanud.

Liigne kihk kõikvõimalikke monumente püstitada ei näita midagi muud kui seda, et päriselus on miski väga valesti. Siis kiputakse olukorda kangelaspuuslikega leevendama. Väga kahju, et Eesti astub siin Venemaa õudsete monumentidega ühte jalga.

Ju siis on midagi valesti, kas tõesti on vaja veel ühte «suurt juhti ja õpetajat»?

Tegelikult ju ei ole vaja.

Viige see kärakas palun minema juba püstitamispäeval.