Oli laupäevane päev. Kalender näitas Saaremaal Papissaare külas väikeses kollases majas seina peal kuupäeva 16. oktoober 2004. Üheksa-aastase Tambeti ema võttis ennelõunal jalgratta, et sõita mõne kilomeetri kaugusele Kihelkonna alevisse raamatukokku. Ema küsimusele, mida talle lugemiseks võtta, vastas Tambet: «Võta midagi põnevat, aga mitte tarkuseraamatutest, need on mul kõik loetud...»
Tambeti ema ei teadnud tol hetkel, et rohkem ta oma poega ei näe.
Kihelkonnalt koju tulles nägi ema, et naabrimees oli kutsunud tuletõrjeauto kustutama üht naabrimehele kuuluvat autoromu. Arvati, et metsa all põlema süüdatud auto oli Tambeti tegu, ja nii ütles poisi emale ka Tambeti isa Karl: «Poiss sai sigadusega hakkama, mine otsi ta üles...»
Tambetit aga ei olnud kusagil. Kui pimedaks läks, helistas ema politseisse. Politsei soovitas tal hommikul uuesti helistada, juhul kui poiss välja ei ilmu. 16. oktoober 2004 oli soe päev – seda ütles Tambeti ema jutu sees SA Kadunud eestvedajale Aare Rüütlile pere kodus Papissaare külas, kui nad 19. oktoobril 2016 esimest korda kohtusid.
Tambetil oli kadudes seljas hallikassinine punaste triipudega kilejope, jalas tumerohelised dressipüksid ja paljaste jalgade otsas sinist värvi kollase tallaga kummikud.
Aare Rüütlil on olnud hea meel kuulda, et kadumise alguses otsiti palju. Näiteks Katriin keetis toona vabatahtlikele, koolilastele, politseinikele ja teistele otsijatele oma kodus kartuleid ning rääkis hiljem, et oma sadakond inimest oli ikka. Koertega käidi mitu raksu, meenutas ta. Mitmed inimesed ütlesid, et kui oleks midagi metsast leitud, siis oleks ka konstaablile teada antud. Et inimesed räägiks, kui oleks midagi leitud... Tambetit aga lihtsalt pole.