P, 4.12.2022

ELU25 ⟩ Jüri Arrak (1936-2022) Juku-Kalle Raidile: kõige rohkem ärritab mind vabaduse puudumine. Vabadusest hakatakse mõtlema alles siis, kui seda enam ei ole.

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Jüri Arrak (1936-2022) Juku-Kalle Raidile: kõige rohkem ärritab mind vabaduse puudumine. Vabadusest hakatakse mõtlema alles siis, kui seda enam ei ole.
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Jüri Arrak oma ateljees
Jüri Arrak oma ateljees Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

NEED KÕHEDAD MÄRKINIMESED: Just nii kutsub Jüri Arrak oma kuulsaid figuure, mida vähemalt pool ühiskonda on lapsepõlves kartnud, hiljem aga seda maailma imetlenud. Juku-Kalle Raidi vestlus Jüri Arrakuga, mis toimus vähe aega enne klassiku lahkumist. Räägime, kuidas Mäeinstituudi kasvandikust ning Piiteri taksojuhist teab mis juhuse tõttu kunstnik sai. Ja muidu ka maailma asjadest.

Jüri Arrakuga kohtumise eel otsustan vaadata igaks juhuks üle toimetuse arhiivi. Midagi seal kindlasti on. Ja korraga leian Jüri Arraku teksti, mis on kirjutatud 15 aastat tagasi ning ka täna üllatavalt aktuaalne. 

Palun, siin on Jüri Arraku mõtted:

«Kõige rohkem siin ilmas ärritab mind vabaduse puudumine. Ja sellega on paraku nii, et vabadusest hakkavad inimesed tihti mõtlema alles siis, kui seda enam ei ole. Ma võrdlen vabadust õhuga, mille olulisusest saad aru, kui hapnik kinni keeratakse.

Miskipärast kiputakse arvama, et vabadus on iseeneslik, elementaarne ja seetõttu justkui täiesti tavaline asi. Usutakse, et inimene peabki vaba olema. Et riik peabki vaba olema. Paraku: peaks küll, aga elementaarne vabadus ometi ei ole ning seda ei tohi unustada. Vabadust peab oskama hoida, sest muidu võib ta käest libiseda.

Teine asi, millele sageli mõtlen, on see, et meie, Eesti riigi vabaduse puudumine kestis liiga pikka aega. Kaks põlvkonda valede maailmas elamist jätab jälje – inimesed kipuvad deformeeruma, süsteemiga ära harjuma, muganduma ning õigete väärtuste tähendust kaotama. Mõnikord võrdlen Eesti olukorda prantslaste omaga. Sakslased okupeerisid Prantsusmaad viis aastat ning selle võib välja kannatada.

Ja okupatsiooni pikkuse õudusest Euroopas eriti aru ei kiputa saama.

Jah, veel Euroopast. Head noored sõbrad, kuna teie oma esimese välisreisi tegite? Mina sain sõita siis, kui olin juba 52-aastane. Mõelge: pool sajandit vana inimene kõnnib ringi, silmad punnis peas, suu ammuli. Naeruväärne.

Valetamisest ja kaksikelust ei taha ma rääkidagi. Igal juhul pole nii-öelda nõukaajas midagi, mida ma tagasi tahaks.

Sellised lood.»

*

Juku-Kalle Raid: Kas sa mäletad, kui sa selle teksti kirjutasid?

Jüri Arrak: (On elevil) Ausalt ei mäleta! Ma mõtlen ja kirjutan suhteliselt palju. (Parandab ennast) Tähendab, kirjutan vähem, aga mõtlen palju. Ja see kustutab eelnevad dokumendid ära, ehkki mõningad kristalliseeruvad. Näiteks sõna «vabadus», «võim». Sõna «bioloogia». Bioloogia on mind huvitanud kauem, kuskil 1990ndate alguses tekkis äkki selline tunne, et me oleme hoopis loomad. (Peab pausi) Nojah, see ei ole muidugi mingisugune uudis

(Naerab). Aga me ei teadvusta seda kogu aeg, et me oleme loomad. Meile on lisandunud abstraktse mõtlemise võime ja loomakene ju niimoodi ei oska! Mul oli ilus koer Bosse, haruldane sõber. Me rääkisime temaga juttu, ta vaatas mulle otsa, pani pea viltu. Nohises ja ma ütlesin, et Bossu, sinuga pole üldse suurt mõtet rääkida, läheme jalutama parem! Abstraktne mõtlemine ei sobi bioloogiale, sellega tekkis hoopis uus süsteem siia maailma. Ja kõik hirmu tõttu. Et koletis võib tulla kuskilt mäe tagant, sind ilmselt ära sööma ja siis ma annan tükikese talle. Ohverdan, et ise alles jääda. Religioon.

J-K.R: See on see, mida täna saame kunstiks nimetada!

J.A: (Ebaleb) No kunst on need vormid. Kunst on deformeerunud! Mina jõudsin selleni välja – praegusel momendil –, et bioloogiliselt edasiarenenud inimene on vaid üks pisike lõik maailma ajaloos. See on kõigest sissejuhatus kuhugi mujale, nagu see ajalugu ikka käib. (Rõõmsalt) Mul on see loll kalduvus, et ma tahan rääkida kohe lõpust, ma ei viitsi rääkida neid vahepealseid etappe.

Püksid lasin emal kitsamaks teha, ema õiendas, mina mangusin, et palun tee mulle need ilusad kitsad püksid. Ema ütles, et mis kurat. Aga ära tegi.

J-K.R: Sinust oleks kunagi saanud hoopis mäeinsener.

J.A: Napilt läks! Olekski, eks! Tänu sellele, et Stalini ajal oli koolis õppemaks, mida eriti keegi ei mäleta. Ja siis pidin astuma Mäetehnikumi, sest seal oli kõige suurem stipendium, elamiseks raha ei olnud. Isa meid toitis, vend oli vangis. Siis ema tõi Õhtulehe, kus olid kuulutused, millises tehnikumis kui suured stipendiumid on. Mäetehnikumi ttoetati riigi poolt rohkem, sest peale sõda oli vaja kaevandusse spetsialiste. Aga mis see Mäetehnikum tähendas? See tähendas 14-aastaselt minna kodunt ära, 15 aastaselt kaevandusse praktikale juba.

(Ilmselge lõbuga) Kui me 15-aastaste poistena praktikale läksime, siis Leningradi oblastis tulid seal naised vastu. Et, oo! Üliõpilased saabusid. Ja üks mamma astus kohe minu juurde, et keppi tahad? Tead! See oli nii õudne! Ma olin süütu poiss.

J-K.R: Ükskord sa rääksid, kuidas lapsena sul joonistamise või kunstihuvi üldse ei olnud. Midagi võibolla sirgeldasid ja kui ma küsisin, et mida, siis sa ütlesid, et Miki-Hiiri sai joonistatud.

J.A: Nojah! Muud ei joonistanudki! Meie perel polnud kunstiga pistmist, Kui kunstist rääkida, siis on hea, kui on suguvõsas kuskil mõni, kes huvi äratab. Mina ka ei oleks kunstnikuks saanud, kui vanem vend poleks mind Leningradist ära toonud.

J-K.R: See oli üks huvtav episood, kujutame ennast ette 1950ndatesse aastatesse, sest 1955-58 olid vene sõjaväes ja peale seda Leningradis taksojuht.

J.A: Meil oli sõjaväes autokolonn. Me ehitasime sõjaväeobjekte ja ma sõitsin veoautode peal, kõikide mudelitega sai sõidetud. Treening oli kõva ja ma siiamaani tunnen ennast auto peal parmeini kui jala käies!

J-K.R: Sa jutustasid kord loo, mis sinuga taksojuhina juhtus, Pobedaga viisid mingit daami Vassili saarele ülikooli juurde. Ja tema oli geoloogia fakulteedi dekaan ja ta tahtis sind enda juurde õppima.

J.A: (Põnevusega) Mutt rääkis, et oi kui huvitav aktsient ja mina jälle, et Eestist olen ja sõjaväes olnud ja mäetehnik olnud. Tema siis kutsus õppima. Tulge meile õppima. Mina vastu, et sellise vene keelega ei pääse läbi. Tema, et aitame. Ma astusingi sisse. Ja tead, mis? siin ma usun sellist sisemist intuitsiooni, mis mul ongi üldiselt võrdlemisi tugev, selline nõks käis läbi. Kujutasin ette, et olen kuskil Uurali mägedes kirkaga ja taon geoloogia osakonnas neid pagana kivikesi, joon viina peale ja töllan mööda Nõukogude Liidu kaljusid. Sinna pärapõrgu ma suren ja ma ei taha seda. Ja ma ei läinud ühelegi loengule. Mingid kirjad tulid koju, lihtsalt ei vastanudki.

J-K.R: Siis tuli vend ja avas sulle teise ukse.

J.A: Nojah! Henno on sündinud hea joonistaja, mina pidin palju õppima. Ta tegi nii, umbes nagu renessanssiaja kunstnikud joonistasid. (Väikese irooniaga) Ainult meie ajal ei hinnata sellist joonistamist. Meie ajal hinnatakse isikupära. Henno ütles, et tule Kunstiinstituuti. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ja siis Henno hakkas õpetama. Kõigepealt õpetas ta mind tikutopsi joonistama. Tikutopsi ülemine osa on valgustatud, külgede peal on poolvalgus, vari langeb sellest topsist laua peale, see on langev vari. Topsil endal on külje peal oma vari. Seletas, et maailm koosneb detailidest. Kui kõik need osakesed kokku panna, saad ühe näo. Kõik on samade reeglite järgi.

Aga kunstiinstituudist polnud aimugi. Me käisime pidudel küll ja kooserdasime ringi siin ja seal, näiteks TPI-s ja Pedas käisime peol. No see oli 1954ndal, siis kui rock'n'roll tasakesi hakkas tulema. (Silm lööb särama) See oli fantastiline aeg. Püskid lasin emal kitsamaks teha, ema õiendas kohutavalt, mina aga ikka mangusin, et palun tee mulle need ilusad kitsad püksid. Ema ütles, et mis kurat. Aga ära tegi. Siis ma mäletan, kuidas Võidu väljakul, üks naine käib mul järgi ironiseerib, et näe, kus sellel posikesel on vihmaveetorud jalas!

(Mõtleb veidi) Misasi see mood on? Mood on liblikavõrk. Meeste püüdmine. Isaliblikas lendab... (Rehmab käega).

Jüri Arraku ateljees umbes 2005.
Jüri Arraku ateljees umbes 2005. Foto: Mark Raidpere

J-K.R: Noorel kunstnikul käib nii, et ta tahab kohe Kunstnike Liitu. Tahab organisatsiooni liikmeks, eriti tol ajal, see oli väga tähtis. Sina rääkisid mulle, et olid esinenud juba graafikaga, olgugi et lõpetasid lõpetasin metallehistöö, aga ei osanud maalida, ehkki joonistamine oli päris tugev.

J.A: Graafika on ka oluliselt lihtsam kui maalimine. Liitu astumisel oli tingimus, et peab olema personaalnäitus tehtud. Et järgmisel aastal, 1970, teed selle näituse. Ma mäletan, et mõtlesin nii ahaa, ma olen lõpetanud tarbekunsti, olen teinud graafikat ja tasapisi mõned maalid ka. Ja astun nüüd KL graafikasektsiooni. Aga ma teen näituse hoopis maalidest.

J-K.R: Sa oled ilge ülbik?

J.A: (Uhkelt) Jaa, enesekindel. Mul oli pagana vähe aega, pean terve galerii maale täis tegema. Kuna ma joonistada oskasin küllaltki hästi, siis tegin kontuuri, praegu sõnadega on seda raske ette kujutada. Aga ühe joonega võin joonistada inimese, kõik need varbad ja käed ja ninad ja värgid ja juuksed. Ja, mis joone sisse jäi, katsin ühe värviga. Näiteks sinised inimesed, punased inimesed. Aga sisemisi vorme ma ei teinud. Sellsed märkinimesed. Panin üles, avamist ei teinud. Sest ma mõtlesin, et see võetakse tunni aja pärast maha, kui keegi näeb. Järgmine päev ma ei läinud sinna ligigi ja alles siis hiilisin vaatama, mis toimub. Ilmar Torn tuli, Saaremaa mees, vene sõjaväes käinud. Astub minu juurde ja ütleb, tule siia. Mida sa tegid misasjad need veel on? Mis jama toimub? Mina, et Ilmar ära pane pahaks. Ma olen tarbekunsti lõpetanud. Aga ma teen nagu oskan. Mängisin natuke totakat. Kurat, et kangesti tahan kunsti teha aga ei oska eriti. Ma olin nii andekspaluva näoga ja lõi käega, et ah olgu pealegi.

See on niimoodi, et kui me räägime edasi liikumisest, siis me ei saa kogu aeg olla ühel tasemel ja korrutada ühte ja sama.

J-K,R: Ja näitus jäi alles?

J.A: (Kehitab õlgu) Jäi alles. Ma panin muide külalisraamatu sinna, see on ka alles veel. Raamatus küll saadeti mind hullumajja, et kuidas saab nõukogude kunstnik üldse sellist jama teha. See oli päris pull. Kunagi vedasin kaablit, siis need mehed, kes minuga koos töötasid, kirjutasid ka, Jüri, mida sa jamad siin sellise juraga, tule tagasi meie juurde, tee ikka õiget tööd.

(Naerab) Aga noh! Malevitš oleks päris maha löödud oma valge ruuduga valgel pinnal.

J-K.R: Sa OLED teinud kristlusele viitavat kunsti – palju. Ka altareid jne.

J.A: (Imestab) Kas ma pean siis olema ühel tasemel kogu aeg?

J-K.R: (Lohutab) Ei pea!

J.A: No vot. See on niimoodi, et kui me räägime edasi liikumisest, siis me ei saa kogu aeg olla ühel tasemel ja korrutada ühte ja sama. See on muidugi väga kurb, et ma nii mõtlen. Ega ma midagi kasulikku sellega endale ei teeni. Aga ma ei saa seda rääkimata jätta, sest ma ei taha selle jamaga koos hauda minna. Ma pean selle välja rääkima. 

Ma usun energiaid. Kõik, mis on inimeste poolt loodud, seda ma ei usu. Sel pole mingit mõtet. Me kõik oleme energiate kaisus. Energiad valitsevad maailma. Maailm koosnebki ainult energiatest. Kõik see materiaalne reaalsus, mis meil ümber on.

J-K.R: Sa tahad öelda, et meie oleme lihtsalt rääkivad aatomid!

J.A: (Rõõmsalt) Jah, aga väga nihestatud! Meid nihestati energiate poolt ja kui fantaseerida religioosetel teemadel, siis võib öelda, et jumal ongi mõtlev algenergia.

Kuna ma ei ole teadlane, füüsik, ega filosoof, siis toetun ainult oma kunstniku intuitsioonile. Kui ma iseennast ka ei usu, siis mul pole ju mõtet olla. Ma usun iseenda sisse. See, mis mul on, on tänu sellele, et ma teen neid pilte ja need on minu pildid. Enamusele ei pruugi need meeldida, see pole minu asi. See on nende asi. Las nad siis vahivad ilusaid lillekesi või hobuseid või lollakat installatsiooni. Maailmas on kõik võimalik.

Märksõnad
Tagasi üles