ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Loe ja kuula! Punn Mutini laul nõukogude aatomist aastal 2022

Juku-Kalle Raid meenutab 1952. aasta laulu "Nõukogude aatoimist", mis annab märku: maailm vaadaku ette, enne kui "jamama" hakkab. Tänane Putini Venemaa on otsekui sellest laulust maha kirjutatud. Selle laulu võiks Kirkorov vabalt 2022 uue biidi saatel ette kanda. "Katse korda läinud on - seal, kus vaja, lõhkes pomm."

1952. aastal, kui publiku ette paiskus "Laul nõukogude aatomist" ei osanud veel keegi oodata, et Stalin peagi lusika nurka viskab. Situatsioon sarnane aastaga 2022. Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta! lauldakse laulus.

Loll mõte: äkki läheb hullemaks?

Nagu täna Putini puhul, oli ju ladvikule (ja isegi kodanikele) toona, 1952 selge, et ühel päeval Jumala surm aset leiab (juhtus 1953), ent edasise üle keegi suuremat mõelda ei soovinud. Täpsemini – ei julgenud. Muuseas – ka lääneriikides. Stalin, nii paradoksaalne kui see ka pole, tagas oma "raudse eesriidega" maailmas teatava stabiilsuse. Möllas oma maal ning satelliitriikides kuidas tahtis, siin pigistati silmad kinni. Ja jättis seega justkui mulje, et mingi kindlaksmääratud ilmakord nagu kehtiks.

Üksühele meenutab see kõik tänast arutelu Putini haiguse, teisikute või koguni selle üle, et õige Putin on ammu surnud (justnagu Volmeri filmis "Minu Leninid" toimetas Lenineid järjekorras ringi terve pesakond Volodja teisikuid, kellest ühe – tehnikahuvilise – südameasjaks oli maa elektrifitseerimine, teine – endine papp – tahtis kiriku ära hävitada jne).

Kõige enam kuuleme me siiski juttu, et Putini lahkudes "ebastabiilsus" alles algab, et Putini kõrvaldamisega tuleb ettevaatlik olla jne.

Sama mentaliteet 1950ndatest tänaseni

Hirm selle pärast, et mis juhtub, kui "Putin kaob" on maailma püha lihtsameelsuse üks osa, samal ajal kui Putin laseb Ukraina tsiviilelanike pihta taaskord südamerahus kümneid ja sadu rakette, tehes tegelikult sellega – inimtapu kõrvalt – kõigepealt propagandat. Ja külvates hirmu. Mitte vaid Ukrainas. Kogu maailmas. See sõnum on siililegi selge, mistõttu läheme kohe laulu juurde, mis ka täna hästi Vene rindelooks kõlbaks.

Millest siis räägib meile helilooja Vano Muradeli viisistatud ja Sergei Mihhalkovi sõnastatud teos? Aga sellest, et "seal kus tarvis, lõhkeb pomm". Eesti keeles esitasid selle muuseas meie Estonia legendaarne ooperitenor Viktor Gurjev ja bass Ott Raukas. Muuseas sama – Putini poolt ülimalt austatud – Sergei Mihhalkov on ka Nõukogude Liidu hümni autor, tema poeg Nikita Mihhalkov aga tuntud putinist. Vana lugu, mis ulatubki viiekümnendatest tänaseni.

Laul ise

Proovisime hiljaaegu katsetega oma jõudu.

Aina rõõmustama peab, tagajärjed olid head.

Katse korda läinud on - seal, kus vaja, lõhkes pomm.

Kellestki ei jää me maha, meie aatom pole paha.

Ma tõesti ei saa aru, miks ei võiks see laul olla tänase Vene Föderatsiooni hümn? Siin on kõik Venemaale nii ainuomane. Näitame jõudu, toodame maailma parima relva ja lõhkame selle "seal kus vaja". Juba stroof "meie aatom pole paha" iseloomustab sanktsioonideaegse Venemaa leksikat, olgu selleks siis juustu- või relvatootmine. Esiteks ei jää Venemaa mitte kellelegi mitte milleski maha, ükskõik, mis Venemaa toodab, "pole paha".

Ninge edasi kasvavas vaimus:

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,

mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.

Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!

Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.

*

Kuid ei kuulu meie plaani alustada sissetungi

Inglismaale, Saksamaale, Prantsusmaale jaa-jaa-jaa

rahustuge, muretuna tundke ennast USA-s...

Täiesti tänane retoorika

See laul on üdini napakas, ei saa eitada, paraku on siia kodeeritud Venemaa täiesti tavapärane, sajanditepikkune sõnum: ja see on absoluutne, tingimusteta vastandumine kogu muule maailmale, kui nood ei soovi miskipärast tunnustada, karta või armastada "russki miri". Nagu ütleb anutu laulusalm igaks juhuks kõigile, kes mingil moel eeltoodut ei taila: "Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!"

Ka järgnev retoorika iseloomustab Putini Venet ülimalt hästi. Siin antakse sõnaselgelt märku, et kui keegi Venemaaga jamada ei kavatse, pole tal midagi karta. Alati rahumeelne Venemaa (välisminister Lavrovi pidevalt korrutatav leksika) ei tegele vallutussõdadega. Erioperatsioon pole ju sõda. Ent ennast "kaitsma" ollakse valmis.

Vägev on ka laulu lõppmäng, kus – täpselt tänasele vastavalt – heietab pala, kuis Nõukogude Liit keelaks üldse parema meelega igasugused aatompommid ära ning jätaks aatomi vaid rahva õnne nimelisse teenistusse.

Tegelikult näitab toodud laul kujukalt kõigile, kes siiralt usuvad, et Stalini Venemaa erineb Putini Venemaast: ei erine. Mitte kuidagi ei erine.

Sellele laulule võiks Filipp Kirkorov uue biidi taha panna ning mitte keegi ei teeks vahet, kas on aasta 1952 või 2022.