ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Vene kodaniku suurim vaenlane on isiklik aluspesu – ehk ühiste trussikute riik

Vene ühiskond meenutab kunagisi kommuune, kus aluspüksid olid ühised. Uudised Vene rindelt Ukrainast tekitavad Venemaal kahetisi tundeid – ühelt poolt peavad kõik halastamatult hoholle tapma, teisalt aga oleks vaja olla kogu maailmaga «võrdne» ja universumi poolt armastatud. Juku-Kalle Raid uurib selle suhtumise filosoofilist ajalugu ning meenutab 1920. aastate Vene «trussikukommuune».

Miks Venemaal peaaegu iga viimane kui asi anarhiasse kisub, on sealset ühiskonda vaadelnud inimesi läbi sajandite segadusse ajanud. Täpsemalt – kuidas on ikkagi võimalik, et iga algatus keeratakse ise kihva? Prantslane markii de Custine on oma Venemaa kirjade raamatus (1844) siiralt imestanud, kui lollil moel suudab vene inimene lootusetult segi ajada lõputult nõdrad, kõrged ja võimatud unistused ja sitavõitu reaalsuse.

Ning kui realiteet unistustele ei vasta, on ta realiteedi peale solvunud.

Kui kusagil «mujal» on realiteet parem, tuleb olla solvunud nende inimeste peale, kes elavad seal «kusagil», mitte analüüsida, miks teisal miski kobedamalt kulgeb, miks inimesed paremini või vabamalt elavad. Kui «mujal» elatakse paremini, on see vene rahva jaoks alandav. See on ebaõiglane, seda ei tohi lubada, see tuleb ümber jagada ning olukord maailmas ühtlustada. Parem olgu kogu planeedil sitt, kui võõra poolt heidetud «kaastundlik» pilk Venemaale ülalt alla vaatamas.

Unistamise kasutusest

Kindlasti ei maksa siin peksta laia lauaga, Venemaal on palju rahvast ja seal elab igasuguseid inimesi. Üldistusi aga tehakse ikka, kasvõi tähelepaneku vormis. 

Ent unistamine – ja mitte konstruktiivne tegevus, mis viib katseteni olukorda parandada, vaid oblomovlik unistamine – rikkast lauakesest, lendavast ahjust ja vao vahelt leitud kullavakast – on venelastele tõesti loomuomane. Nii nagu ka teadmine, et kõik inimesed maailmas võiks olla ühetaolised.

Teeme referendumi, saame oma «põlised maad Ukrainas tagasi» – pange tähele, «ära võetud maad» – ja juba ongi parem. Ehkki elu ei muutu.

Rikka naabri omas külas võib veel välja kannatada, aga näiteks Ivan Julmal oli 16. sajandi teisel poolel palju raskem leppida Inglismaa toonase jõukama elustandardi või töötava ühiskonnaga. Või ka sellega, et Inglise kuninganna temaga abielluda ei tahtnud. Mis mõttes? Ta on tsaar ja mitte lihtsalt tsaar, vaid Suure Venemaa tsaar. Siit järgneb kahtlustus, et sind ei võeta piisavalt samaväärsena, aga see on muidugi ebaõiglane, see alandab. Muuseas, just sellisest kasutust unistamist kultiveeris ka Lenin.

Raamatus «Pioneerijuhi käsiraamat» (eesti keeles 1947) on väga tähtsal kohal tema lühike hüüatus «Peab unistama!». Unistamine aitab reaalsusest vabaneda.

Annan naabrile vastu lõugu, juba ongi parem

Aga mõtlemegi siis oktoobrirevolutsiooni peale, mil Lenin ja Trotski maalisid kodusõjaaegsete kinorongide, loengute ja ajalehtedega vapustavaid tulevikupilte: töörahvariik, kus pole vastikut ülemklassi, mis võrdsustab peatses headuses kogu ühiskonna. Millal see saabub? Sihukene asi pole venelase jaoks kunagi tähtis olnud. Tähtis on kollektiivne unistus. Hruštšov lubas 1980. aastaks kommunismi ja raha kui ekvivalendi kaotamist, täna lubab Putin vastu astumist ründavale läänele ning majanduslikele sigasepitsustele, mistõttu leidub «ajutisi raskusi». Paneme lääne paika, saab kõik korda, Vene õuel puhkeb aastaringselt õitsele õnn.

Kui mõnel on trussikud auklikumad, siis võib ta rotatsiooni korras saada paremad ja olla teistega samal pulgal. Kuni kõik trussikud on auklikuks kulunud ning absoluutne võrdsus maa peal.

Selles unistajate ja muinasjuttudes elavate tegelaste kogukonnas on üliraske selgitada, et pole miskit igavesemat kui «ajutine». «Krimm on meie» – tähendab, juba läks paremaks. Teeme suvalise referendumi, saame oma «põlised maad Ukrainas tagasi» – pange tähele, sunniviisiliselt «ära võetud maad» – ja juba ongi veel parem.

See et tegelikult mitte tuhkagi ei muutu, jäetakse kahe silma vahele. Heal tsaaril, kes ühel päeval lööb mättasse halvad bojaarid, on kindlasti mõni uus plaan.

Aluspüksteühiskond

Üks ägedamaid «võrdsuse» tajumise juhtumeid on Venemaal olnud ikkagi 1920. aastatel katsetatud dirigendita sümfooniaorkester. Kõigil mängijatel peavad olema võrdsed võimalused, aga intelligendist dirigendile sõidame pasunasse. Ja see on õiglane, sest niimoodi soovitab ka tsaar Lenin.

Samast kümnendist meenub ka Moskva raamatukogutöötajate kommuun, millest 1991. aastal on kirjutatud päris kõhukas raamat – Lavrontovi ja veel mitme toonase ajaloolase uurimistööna.

See kommuun alustab parema elu rajamist lükkega, et kõik rõivatükid – rinnahoidjad, trussikud ja alussärgid pannakse ühte kappi. Sest kui mõnel on trussikud auklikumad, siis võib ta rotatsiooni korras saada paremad kalsoonid ja olla teistega samal pulgal. Kuni kõik trussikud on auklikuks kulunud ning absoluutne võrdsus maa peal.

Trussikute jagamine on see, mida teeb Putin läänega suheldes: meie trussikud on katki, aga ülemaailmses kommuunis leidub veel terveid trussikuid.

Ülekantuna on selline «trussikute jagamine» täpselt sama, mida teeb Putin praegu läänega suheldes: meie trussikud on katki, aga ülemaailmses kommuunis, kus Venelastel peab olema pidev vankumatu sõna- ning otsustamisõigus, leidub veel terveid trussikuid. Ja need tuleb roiskuvalt läänelt ära võtta. See, kes käib Poolas, Inglismaal või USA-s oma alukatega, on reetnud Venemaa ning humanistliku ühtsuse.

Ülaltoodu ei ole nali. Võidukat lahingut tähistavad siiani kojutassitavad pesumasinad ning moblad, see on korraks käegakatsutav «võrdsus».

Miks neil on ja meil mitte?

Juba ainuüksi selle eest tuleb läänele lõpp peale teha. Areneda ei ole vaja. Sitt olgu ühtlane.