P, 4.12.2022

ELU25 ⟩ Ahto Muld: Voldemar Raudkett Setomaalt ja tema lendav Moskvitš

Ahto Muld
, Kuulehe KesKus kultuurikriitik
Ahto Muld: Voldemar Raudkett Setomaalt ja tema lendav Moskvitš
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Foto: arhiiv

NAGU SEENELAKSU ALL RÄÄGITUD LOOD: Ahto Muld, kes on suure oma elust veetnud pisut napakate setode seltsist, avastas raamatu, kus on sees setode ennesõjaaegsed jutud. Selle pealkiri on "Maailmade vahel I / Ello Kirsi Setomaal kogutud lood 1938-40"" Kirjastanud on teose EKM Teaduskirjastus. Teose žanr võiks olla: Kui seto sündis, siis juut nuttis

Selleks, et mõista: setod on pidevalt laksu all, ei ole vaja isegi Setomaale sõita. Piisab sellest, kui vaadata nende nimesid. Need on ogarad ja vindised, need on kutsungid, kus muistne romantiline vabadusvõitlus kohtub eetriga, mis kohtub omakorda purjus külalaulikuga. Ja needki nimed pandi setodele alles 100 aastat tagasi, varasemalt lõunaosariikide lollikesed umbusaldasid perekonnanimesid. Sihuke uus asi, äkki teeb haiget? Keegi polnud ühtegi perekonnanime kuulnud, tundus et ohtlik värk. Kahtlane ka. Miks peab Akuliinal või Ivvanil olema teine nimi? Mida riik sellega taotleb? Raudselt hakkavad sitta keerama.

Kujutage ette seda hämmingut, kui ta luges hauakivilt: "Vsevolod Kalevipoeg". Ei midagi enamat ega vähemat, vaid täpselt "Kõikevalitsev Kalevipoeg".

Vastuseis kestis jupp aega, alles siis, kui mingi järelandlikum tolvan enale perenime ära võttis ja ellu jäi, ergastusid ka muud talutaadid, mõistes, et liignimi päris otsa vist ikka peale ei tee.

Oli kuidas oli, setod said perenimed küll, aga koledasti ära väänatuna kukkusid teised välja, justkui oleks keegi hobusega üle luuletuse sõitnud. No kas kusagil veel leidub nii totraid nimesid nagu Julius Muinasmaa? Või siis Uusvada küla pidav Järvelille Rein? No mis kuradi nimi see Järvelill on? Mis faking lill? Või siis Voldemar Raudkett? Mitte lihtsalt Kett, ei, see ei kõlba, isegi Jalgrattakett ei kõlba, peab olema tingimata Raudkett. Ehk siis see vend, kes tsässonate raamatu kirjutas ning Värska õlut teeb – Raudoja Ahto? Mida perset? Kesse enne rauast oja on näinud?

Üks variant hullem kui teine, aga kunagi leidis Muld Irboska lähedalt sihukese hauaplatsi sihukese seto nimega, et talle jäi auto mootoriplokk koos handsaga neljaks päevaks kurku kinni. Kujutage ette seda hämmingut, kui ta luges hauakivilt: "Vsevolod Kalevipoeg". Ei midagi enamat ega vähemat, vaid täpselt "Kõikevalitsev Kalevipoeg".

See teos sisaldab siin ennesõjaaegset setode pärimust, ringi kaaberdavad kõiksugu müstikused, kui tsiteerida onu Juliust Karlssoni raamatust. Ent kus jookseb piir sealse mõistujutu ning tegelikkuse vahel, jääb teinegi kord küsitavaks. Võtame näiteks sihukese nähtuse nagu "essütäjä". Lugudes eksitab see müstikus inimesi metsa, kui inimene on lojus või siga. Tegelikult aga – kui lähemalt vaadata – on essütäjä ilmumise tõenäosus otseselt seotud ära tarbitud kange napsi hulgaga. Nii kohtuvadki Setomaal muinasmaailm ning poetagune reaalsus.

Setode elu on muidugi värvikirev, ega ilmaasjata ei ringle juutide seas ohkega kuuldele lastav vanasõna, et kui esimene seto sündis, siis juut nuttis. Ju ta aimas ette, et seto pakub juudi sehvtimeestele tõsist ja peavalu tekitavat konkurentsi ning võib olla vähemalt sama ahne.

Olgu ahnuse näiteks toodud seto rahvalaulik Vabarna Anne, kellest rääkis kord Mullale seto mutt Nasta Pino. Esiteks mõmises Anne küll vanu seto arusaamatuid joigusid, aga teisest küljest üürgas ta ka täiesti rahulikult laulukesi seltsimees Stalinile. Vabarna Annel oli jummala pohhui, millest jaurata ning seetõttu sai ta isegi oma joigude eest Stalini preemia. Preemiaga kaasnes märkimisväärne rahasumma, mille eest oleks vabalt võinud elu lõpuni hansat ja peenemaid napse mekkida. Aga kus sa sellega, seto ahnus ei andnud asu. Kord käinud Vabarna Anne Vene poolel seto pulmas jällegi laulmas, saanud tasuks raha, mida ta tegelikult ei vajanud ning auhinnaks kolmeliitrise purgi puskarit. Tulles üle järvejää Eesti poole tagasi, libisenud Vabarna Anne korraga, teinud paar piruetti, räntsatanud selili jääle ning ühtlasi lõhkunud ära puskaripurgi. Ent Vabarna Anne ei laskunud meeleheitesse – viivitamatult laskus ta käpuli jää peale nagu lehm ja lakkus suure kiiruga nii palju puskarit, kui veel vähegi võimalik. Siit näeme me selgelt, et meeleheide pole setodele üldse omane, küll aga kipuvad nad olema koonrid.

Näiteks kui Muld koos Looduse Omnibussi ekskursantidest muttidega viimane kord Mercal külas käis, pani Merca algatuseks kõik Tallinna mutid tööle.

Selliseid lugusid on sadu, neid ei jõua keegi kurat kirja panna, seda enam, et setod teevad pidevalt uusi tükke juurde, mis samuti lugudeks muutuvad.

Muld ei hakka parem pikemalt rääkimagi, kuidas Raudketi Voldemar oma mossega Pihkva järve peale kalale läks, aga enam tagasi ei saanud, sest jää sulas kaldast lahti. Lõpuks võtnud Raudketi Volli ikkagi autoga kõvasti hoogu, lootes üle jäälahvanduse hüpata, aga hüppas täpselt järve. Mida kõike pidi Raudkett naabritest setodele lubama ja jagama, enne kui nood ühisel jõul ta küna järvest välja tõid! Vot sellised on need setod.

Näiteks kui Muld koos Looduse Omnibussi ekskursantidest muttidega viimane kord Mercal külas käis, pani Merca algatuseks kõik Tallinna mutid tööle: jänestele ja kitsedele heina niitma.

Aga kitsede nimed on Mercal Kapo ja Mupo. Sealjuures on Mupo Kapo tütar.

Sellised on need setod.

Setode hullude ja lahedate udujuttude raamat
Setode hullude ja lahedate udujuttude raamat Foto: Ahto Mulla arhiiv
Märksõnad
Tagasi üles